Perifeeria. Minu ajus toimub ikka veel küsimus perifeeria kohta. Ääremaa? Tuumast eemalasuv ala. Mis on tuum? Mis on perifeeria? Alati, kui kohtun inimestega, kes ei ole minu moodi (ja andke andeks, ma kohtan neid oma töö juures iga päev, ma olen klienditeenindaja), siis taipan, et näe, selle inimese tuum ei asu samas asjas, kus minu tuum. Aga fakt on see, et intelligentsel, mõtleval (vahel ka mittemõtleval, vaid intuitiivselt tegutseval) inimesel (kunagi ehk saame öelda, ka olendil, loomal) on olemas tuum. Asi, mille ümber ta kasvatab oma olemuse. Ja siis need äärealad, kus on midagi muud, midagi, mis on talle endale natuke võõras, aga siiski veel oma, piisavalt oma, et sellega suhestuda veel. Kui kaks tuuma saavad kokku. Kaks päriselt oma rahvuse/ religiooni/ maailmavaate jne esindajat saavad kokku, siis on neil lihtne omavahel suhestuda. Kui aga saavad kokku erinevate rahvuste/religioonide/maailmavaadete esindajad tekib probleem ja kui nüüd päris aus olla, siis tekib see sel hetkel, kui hakatakse vehkima/käituma/olema stereotüüpide järgi või oodatakse, et nüüd löövad kõik need jubedad omadused välja, mida on räägitud muslimide, venelaste, homode, naiste, meeste ja nii edasi kohta. Vat siit tekivadki möödarääkimised, eklektilised koosolemised, mille lõppeesmärk ei ole tekitada koosruumi, vaid tugevat ja valusat eraldust, võõrandumist, mis on veel hullem, kui see, mida on näha Micheal Haneke filmides või Karl Marxi vabrikuteesides.
Ma isiklikult arvan, et praegusel ajal on kõige suuremaks inimkonna probleemiks see, et inimesed tekitavad peaaegu nimme endale olukorra, kus neid ei kuulata. Nad on kõik otsekui eraldi grupid, tunnetamata ja sõnastamata täpselt oma tuuma ja kartes seetõttu teiste tuumasid. Kui ei ole dialoogi, vaid on üle terve tänava karjuvad hääled, siis ei ole ka ühist aega-ruumi. Seda ühist aega-ruumi või tõttöelda ühist ruumi on vaja tekitada. See ongi kõikide dialoogide ja suhestumiste põhiline süsteem. Põhiline mäng, mille sisse on pandud pisut eneseteadvust. Pisut inimlikkust. Astu oma väiksesse teadmistealasse - astu perifeeriasse, astu ebamugavustsooni ja näe, kes sa tegelikult oled või palju sa sind ümbritsevast maailmast tegelikult tead ja mida sa tegelikult elult tahad. Seda muide on kohutavalt raske teada. Ja seetõttu ongi sõjad, vägistamised, hirmud, ahastused, aktsepteeritakse ainult enda isiklikke tühje nägemusi naistest/meestest, aga mitte neid inimesi endid, kellega tuleb suhestuda, et asjad meie ümber toimiks. Inimesed pole õppinud leppima teistsuguste tuumadega, kui nad ise on. See tekitab tohutult palju ebakindlust ja ebamugavust - aga just neis erinevustes sünnibki koosolu ja hea tunne sellest, kui osata ainult neid teistsugususi esiteks teadvustada, tähendab minna üle enda peas asuva teadmisteliini ja astuda tõepoolest ebamugavustsooni. Inimene olla ongi ebamugav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar