28 juuni 2014

Katrina keha Kadriorus

Hommikud. Varahommikud. Kella kaheksast. Kui keha pole veel teinud tutvust iseenda sees oleva vaimuga või oli see vastupidi. Nad ei tee koostööd. Nad toimivad päris tihti eraldi. Kuigi keegi päriselt seda ette ei kujuta, et kuidas mingi naise keha toimib eraldi naise vaimust. Nad peaks ju nagu üks olema. Keha ja vaim ja noh, naisel on nad kindlasti rohkem üks kui mehel. Ma kurat ei tea. Minul igal juhul on decartes´lik keha/vaimu binaarsus. Perifeeria on kuskil sääl vahel, kus vaim, kes/mis on tegelenud vaimutsemise ja vaimsusega, tabab end olukorrast. Kõhklevast. Ebamugavast. Lausa hirmtundlikust olukorrast.  Keha jookseb rütmist välja. Kui kohviku Jan Kaus jääb ostmata, sest see maksab 2,2 euro asemel 3,2 eurot ja kaks kohvi saab ostetud, mille keha kiiremas ja võimsamas korras keset Kadriorgu välja oksendab, võib-olla isegi vaimuga koostöös. Minu keha pole kofeiiniks kell üksteist hommikul Kadriorus valmis. Minu keha teatab mulle korraga, et ta on olemas. Vaimust hoolimata või vaimuga koostöös. Ma ei ole ikka veel kindel. Vaim üritab endiselt keha ignoneerida. Keha teeb ponnistusi, et vaim teda märkaks. Ja tavaliselt ta märkab. Päeva lõpuks on keha rohkem kohal, kui miski muu siin maailmas. Näiteks mu jalad valutavad, võib-olla sellepärast, et ma jalutasin jällegi Vabaõhumuuseumist jaanilaupäeval oma kesklinna toakesse. Lihtsalt tulin ja tulin ja udu langes mu kohal nagu mantel seljale-kätele-jalgadele, kõigele mis ma olin. Tulin vaimujõust kannustatuna, aga nüüd valutan kehajõust. Nüüd.  Nii nagu keha vahel teatab mulle, et ta on keegi/miski, mis toimib teistel tasanditel teistmoodi, kui ma tahaks, toimib ilusana, toimib naisena, toimib tähelepanu vajavana. Toimib. Ja siis lakkab korraga olemast-toimimast nii nagu vaimule oleks vaja. Lakkab hoidmast sees seda kofeiinilist kihvti, mille laiem eesmärk oleks mõjuda vabadusena minu sees. Või seda pikamaaideed, mis on minus alati tekitanud puhta vabaduse tunnet. Vaim vajab vabadust, keha piirab seda. Alati. Noh ja täna hommikul pärast seda, kui olin lugenud oma mustaks katsutud Benjamin Walteri jalgrattasõitu, mis lõppes gravitatsiooni tunnetamisega, sest temalgi on rohkem jalgrattasõiduidee kui jalgrattasõit käsil, tundsin ma kuidas keha keset Kadriorgu teatas mulle: "Hommikud on toredad. Kofeiin on tore. Aga suures koguses vabadust/kofeiini/pikka maad kõndida - noh selleks tuleb igapäevaselt trenni teha."

Kommentaare ei ole: