Kunagi igiammu, siis kui ma ka veel 22 olin. Eip, see pole korraliku Helsteini taks, siis käisin kiiruviiruliselt RRis ilusat poissi vaatamas. Panin talle nimeks Balzacipoiss. Oligi - täpselt nõks minust eespool või tagapool ja ma sõna otseses mõttes armusin ära. Uneski nägin, kuidas ta loeb minu kodus laua taga Balzaci. Imelik lausa. Eile, kui me Maretiga mõnusalt Musta laega saali sadasime, nägin ka, aga see oli kummaline nägemine. Võõrastamapanev. Lokkis juuksed, kongus nina. Kõik oli sama ja see veider viis kiigata minu poole. Ja minu soov tõusta ja tema juurde minna ja öelda, et olen teda märganud, aga seekord ma ei värista jalgu ega tunne end puudutatuna, sest ta on isa või abikaasa. Seekord ma lihtsalt olen - rahulikult sealsamas ja uurin, et mis ta siis on. Tõenäoliselt midagi sellist ta on juba praeguseks.
Ikkagi 22. Ja nüüd olen varsti 30 juba. Ilma erilise eduta ja ometi õnnelik. Omamoodi õnnelik. Vat sellest oleks talle rääkida tahtnud ja teada ka, et kas tema on õnnelik, see Anton, see Balzacipoiss, see kongus ninaga, see minu kaaslane terve 2007. aasta kevade. Nojah, minu häda on muidugi see, et kõikide oma kaaslastega pean ma lõpuks altari leidma või tunde, et mind armastatakse romantiliselt. Noh, on ka neid, kellega ei pea. Aga siiski, siiski, siiski. Ta kadus ühel ilusal päeval RRist lõplikult ja mina jäin teda omamoodi taga nutma. Jah, asemele tuli palju erinevaid inimesi, kellesse olid pandud minu ihad, soovid, naeratused. Jah, nad kõik meenutasid mulle natuke teda. Ja see kummaline 7 aastat kasvamise tunne, sellel emotsionaalsel tasandil jõudis pärale.
Ma armastan ilu. Ma armastan seda kangestumiseni, valuni, ahtra peaaegu endasse suubuva julmuseni, milles ei anna kasvada mujale, kui endast mööda. Ja ometi tahaks nagu endaks kasvada, leppida oma vigade ja rumalustega. Leppida sellega, et alati ei tule teisest uksest ideaalne mees, tuleb tavaline, tuleb täiesti täiesti tavaline, aga ikkagi oma. Samasugune - distsiplineeriumatu, kehvade koristusomadustega, natuke parema või natuke kehvema palgaga. Aga siiski mitte see Balzacipoiss või see va poeet.
Aga ärgu nad siis tulgu. Tulgugi need, keda suudan rõõmsaks ja rahulikuks teha, tulgu need, kes hoiavad mind ja minu olemist korras. Tulgu need, kelle saladusi ma hoidma ei pea, kes ei hoia minugi saladusi, vaid kes võtavad mind nii nagu olen ja vastupidi. Tulgu, jäägu ja olgu.
7 aastat on täis.
7 aastat.
Stenist.
Balzacipoisini.
7 aastat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar