ElulillTartusTallinnas

Mõnikord. Jahp. Töökaaslane - siuhke minust pea 10 aastat noorem poiss teatab, et ta ei kujuta ettegi mismoodi see abiellumisvärk tema - meremehe puhul käima peaks. Pool aastat ära, pool aastat kodus. Mina mõtlen, et teatud peredes see vist hakkabki niimoodi käima või käib see juba praegugi niimoodi, et mehike on Soomes ja naine. Ohjah, naine.

Aga kui ma Tartus olin, nägin Anti Saart. Noh, mõni otsib oma saart, Katrina otsib Anti Saart Tartu ülikooli raamatukogust taga ja siis tunneb ennast pisut piinlikult. Noh, jälle olen inetu, rumal, liiga kõhn, liiga paksude prillidega, liiga mustas, liiga punaste sukkadega, ei oskagi ümber rääkida või tsiteerida peast ühtki lõiku "Lingvistiliselt metsast", ei tea midagi huvitavat rääkida raamatupoest ega endast. Ühesõnaga, ei ole üldse selline, nagu võiks olla. Hingasin sisse ja välja ja rääkisin Anti asemel teiste meestega, kes võisid imetleda mu punaseid sukki ja ahastust, seda kirjandusteadlase ahastust. Märten näiteks imetles ja mina imetlesin Märteni oma ka, Margaret näiteks rääkis ja mina rääkisin ka. Maia ja Johanna jutustasid mulle ka. Elu on ikka lill küll, kui tunne on, et tegelikult olen ma nii kirjanik, luuletaja kui ka kirjandusteadlane. Ja Kauril on uus pruut. Issand. Piinlikud hetked. Rooste ütles, et misma siin õnnetu olen. Aga olen. Kõik. Antisaareõnnetu olen ka. Oma punaste sukkadega ja teatud sorti ahastusega, mida ei ole võimalik kuidagi päriselt nimetada, mille nimetamine muutub alati

punase


suka

ahastuse

sõimuks.

Isa kardab mul paaniliselt punaseid sukki. Aga mõistab mu nõrkust vanaema punase räti järele. Isa. Isa. Isa. Ja isa on alati tähtsam, kui mistahes mees või ta on alati võrdsustatud selle mehega, kelle vastu mul tekib plaaniline huvi. Isa. Kui ma Kristiina Ehinit esinemas nägin, siis tuli mulle meelde Andres Ehini mälestusõhtu. Isa on tähtis minu jaoks. Ja just see imelik asi seob mind Kristiinaga, loomulikult ta ei mäletanud mind, aga mina mäletasin malepartiid tema laulus isale.

Töö juures on tegelikult hea, sest me räägime minu lemmik-lemmiktöökaaslasega asjadest, mis on tähtsad. Näiteks kirjanikuks olemine. Liina on ka tähtis, kahasse Svetaga.

Igal juhul Prima Vista andis uued tiivad.

Vahurit-Maret oli nii hea näha, et kuku pikali.