Solvumispäev

Täna on tunne, et hakkasin üheks Alice Imedemaamaa tegelaseks. Kogu aeg olen kellegi peale solvunud. On see herr, kellega hommikul kokku sain. Ausalt väga huvitav vestlus oli. Olin ennast kümme minutit varemalt kohale vedanud. tundsin, et olen ilus, tark ja osav. Tema oli ka. Noh võib öelda, et kõike eelräägitut. Kaks tundi hiljem sirutasin koivad linna poole ja avastasin RRis, et mu id-kaart on kadunud, muret pole ma selle asja pärast tundnud. Ehk tuleb kodus välja, kus see on. Lõpetasin ülikoolis - sealsamas Maremajas. Vaikus, rahu, headus. Mõte rändas Väiksele Printsile, kes pidi mulle Hiina-inteka andma õhtul. Andis. Polnud suurt midagi anda. Hilines pool tundi. Ma juba tean, et ta hilineb pool tundi, sest see on tema ja ma juba valmistan end vaimselt ette, et ta hilineb pool tundi ja mina pean kaasa võtma luuleraamatu või lihtsalt raamatu, jooma mingit glögi moodi asja ja teatama talle rahulikult, et kulla ma siis ootan sind, mitte närviliselt, rahulikult. Pean ennast tagasi hoidma. Olen kogu aeg pidanud. Et no kui Sveta eile hilines, polnud ma sugugi nii kuri, kui siis kui Väike Prints hilines. Muidugi ei näidanud ma välja või näitasin. Jutu käigus tuli välja, et ta on magamata ja kohe kohe kohe peab lauluproovi ruttama ja... Korraga, täiesti tugevalt, jahmatavalt, lausa valusalt sain aru, et ma ei taha enam. Ma ei ole ikka veel aru saanud mida. Aga ei enda ega tema ega kellegi teise ebamugavustunnet või solvumistunnet või midagi, aga ma ei oska enam isegi seletada täpselt misse on, mis minus tekitab ebamugavustunnet nii paljude inimestega, meestega suhtlemisel. See oli hommikul, see arenes õhtuks kenasti välja, see tõmbus mu ligi, kui ma võtsin Professori kõne vastu ja ta teatas hästi rahulikult, et äkki peaks enne Philly Joe´d kokku saama. Mina teatasin väga rahulikult, et ei pea, sest ma olen terve päeva muudkui oodanud midagi. Kogu aeg ootan, nii Väikselt Printsilt, herrilt kui ka Professorilt. Nagu ma ise ei oskakski midagi teha. Nagu oleks minu elu kuskil siin peatunud ja rohkem ta edasi ega tagasi ei arene. Imelik lausa. Eile ootasin ma ka midagi. Ikka veel pole täpselt selgunud, mis see midagi olla võis.

Aga Väiksele Printsile (Jürgen-Kristoffer Korstnikule) tuleks lihtsalt pai teha. Mitu pai. Ma muudkui kallistan teda, kui ma teda näen. Aga no vaata kui ilusa Hiina ta joonistas ja kokku kirjutas.