Tundub, et meile on töö juurde üks väga ilus tüdruk võetud. Üks mees kutsus teda kohtamagi. Teine mees ütles, et näe, siuhkse säraga tüdruk. Mina käin ja seletan talle terve päeva oma pisikest olematut elu ümber. Eile, kui me vennaga Tallinna sõitsime, siis olin mina see jutustaja, seletaja, sagija, valutaja.
Nad tahaksid vist kõik seda elu elada, mis isa. Ei saa. Nad tahaksid kõik oma naist niimoodi armastada nagu isa. Ei saa. Naiivselt, ebareaalselt, dramaatiliselt, fantastiliselt. Mitte ühegi osaga ihust teravdatult ja hukkamõistvalt või rahulikult ja teadlikult, nagu nad seda praegu teevad.
Isa ütles, et mu sära on kadunud, see naiselik sära, mis varem ilmselt mehi ligi tõmbas. Ja on ka. Kuidagi kummaline on ilma selleta, kuidagi segadusseajav. Ju see armumine ikka teeb seda, mida on vaja, et teine justkui vastu armuks. Aga ei armunud ju. Ja ju see tunne, et ei armunud ju teeb vastu ka seda, et võtab selle enesekindluseraasu ja viskab vastu maad katki. Ei armunud ju. Ei armunud ju. Vaatad peeglisse ja näed sügavaid poore ja katkist näonahka ja seda tunnet: ei armunud ju. Väike hipiplika ei saanud kõiki oma tahtmisi, kas pidigi saama. Kasvatas pika patsi ja tunde, et asjad ei pruugi alati nii minna, nagu ta tahab. Ohjah. Juuksurisse. Võib-olla meigikoolitusse, võib-olla lihtsalt tundideks raamatukokku, võib-olla voodisse raamatuga. Võib-olla endaks.
Tuleb minna. Tuleb saada. Tuleb jääda. Nii vist oli see plaanis või kuidas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar