Üle pika aja on inimese tunne. Sai süüa ja natuke rääkida teemal palgad, noh tsipp tsipp rääkisime ka homodest, mitte palju, mõned inimesed ei armasta üldse homondust, teised ei armasta neid, kes ei armasta homondust ja mina ei tea üldse mida kogu asjast arvata. Igal juhul see pani jälle mõtlema, et ega see Taiwan ega ka Tai ega ka muud toredad riigid Aasias palju paremas seisus ole kui Ukraina või Eesti. Paks Hiina kõrval. Hiinlased pole muidugi suuremasi vallutajad.
Aga igal juhul võtsin oma väikse julgusejuurika kokku ja kirjutasin herr Robert Kitile kirja:
Mida rohkem ma oma majanduslikku (ja mis seal salata, ka teiste majanduslikku seisu uurin, siis seda rohkem tundub, et kõik inimesed ja alati, on omaenda sotsiaalse ja materiaalse kapitali orjad. Olgu see rikkus või vaesus, olgu see vaimurikkus või vaesus.
Ja naljakas on see, et firmajuhid tunduvad ikka jõledad loomad, alati pärast igasugu kriise. Olgu tegu 1929. aasta kriisiga või siis 2008. aasta kriisiga. Huvitav, huvitav, huvitav ja mis seal salata, ka hirmutav.
Ma ei taha paremat (sest minu töökoht on väga hea, seal on võimalusi edasi arenemiseks, vähemasti nüüdseks on minu tööandja mõelnud nendele asjadele) töökohta, ma ei taha väga palju paremat palka, aga ometi ma tahan sotsiaalselt õiglasemat riiki. Ja ehk pole tegu isegi riigiga, vaid pigem seadustega, mis hoiaksid paremini paigas inimeseks olemist. Et ei diskrimineeritaks - ei edu ega ka mitte boheemlust. Aga kuidas see võimalik on, paneb mind ikka ja jälle pead vangutama.
Kas see on üldse võimalik?
Igasugune retoorika võib varem või hiljem ajud krussi ajada. Olgu see innovatsiooni-retoorika või võrdsuse-retoorika või veel midagi. Lihtsalt nii muuseas tahaks küsida, et kas tõesti on nii raske olla inimene ja lasta teisel ka ennast inimesena tunda. Imelik.
*
Tegelikult tekkis mul pärast konverentsi tunne, et midagi inimlikus loomuses ei muutu, et mõned meist ei ole loodudki rääkima, teised aga teevad seda ehk liigagi palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar