Libisen sellesse haigutavasse majja, millest olen kirjutada püüdnud. Mare on ta nimi. Libisen kohvi jooma. Varro Vooglaiu pamfletikest lugema. Libisen endasse kinni ja natuke hirmus hakkab. Kevad tuleb. Elu tuleb. Raamatud tulevad. Inimesed tulevad. Aga mina olen endiselt eemal endast ja endaks. Kodus käimine aitab alati tunda seda kohaloleku jõudu. Seisad keset muru ja ei tea, kuidas tahaks olla. Ise ka ei saa aru kui palju, aga nii kui tuleb see tunne, siis muutub vana kaev kodumaja ees igavikuliseks. Me pole siit joonud vett tükk aega, ühine kanalisatsioon. Me pole siit välja tõmmanud vett üle kümne aasta. Sellesse kaevu kukkus ükskord üks kass. Kiskusime ta sealt välja ja vanaema pritsis pühavett kaevu. Nii oli kassi surm kaevust väljas, nii võisime vett juua paar päeva hiljem. Jasmiinipõõsas. Liiliad. Kukerpuu, mille sain keskkooli lõpetamise puhul oma tädilt. Lagunevad aialipid. Vend, kes niidab oma naisega muru. Väänkasvudes taliõunapuud ja antonovka, mis oli mu elu esimese luuletuse sees ja mille alla on maetud mõned pääsukesed, kelle leidsin lapsena pööningult. Kreml. See punane. Viivi Luik see hall. Doris Kareva, see, kelle moodi ma ei kirjuta. Liina, see, kelle moodi ma ei saa kirjutada. Jõhiklik. Sveta-Jürgen minu poe luuleletis Saarikoskit omandamas. Kallistus. Mitte väga põhjalik, aga selline, mis annab jõudu. Kõige mugavam ongi poes. Seal olen ma nagu vajalik, siin ma ärkan ja tunnen, kuidas Kadrioru park iga päevaga aina selgemaks muutub ja Mare maja. Mare maja. Demokraatia konverents. Peaaegu tasuta lõuna. Juureravi. Ilus hambaarst, kelle puhul ma alati imestan, et kuidas ma küll niimoodi. Eile läksin raamatukokku lihtsalt selleks, et leida üles see üks tore Tamara Maunoneni kirjutet unenäoseletaja, mis mul kuidagi kummalisel kombel sel sügisel ära kadus. Ju siis seepärast, et suhtlesin liigpalju poeediga. Ahjaa, ma igatsen mingit unenäolist olemasolu taga, mida annavad need inimesed, kellesse meeletult kiindud. Aga ma ei oska nende inimestega olla. Ja unenägu libiseb käest. Ehk olen ma isegi unenäovabaks saanud, sest Tamarat ei ole. Igal juhul tol hommikul ärkasin üles selle peale, et tundsin end olevat 10 korda vanema, inetuma ja vanatüdrukulikumana, kui ma päriselus olen. Seepärast läksin RRi. Libisesin raamatut lugema. Ei olnud inetu.
*
Imelik on see ka, et eile õhtul vaatasin lõpuks ära Frankenweenie ja ühte väga mõnusat filmi, mille pealkirja võiks tõlkida "Aga mis siis, kui see on armastus?". Kollossaalselt tavaline asi - teismeliste kiindumus, muutub kollektiivile õudusunenäoks. Neh. Va Orwell poleks ka seda asja paremini osand seletada oma romaanis 1984. Ja ometi on see film hämmastavalt truilt ikka nõukogude liidu film, sulale liginev, minu meelest ka isiklikku vabadust kompav küsimine armastuse järele, mis on tegelikult palju isiklikum, kui kõik need muud tunded või tunnete puudumised.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar