Tunnete ülekandmine. Noh, lõppkokkuvõttes saab minu isiklik elu riiklikuks. Vihastasin kõikide nende reformikate naermise üle ja tegin ennast ehk lollikski. Seda me teeme. Vahel. Mul on tunne viimasel ajal, et eriti tihti. No, mis siin ikka rääkida. Üldse pole rääkida. Keegi valib peaministrit. Kogu erakond on idiootide kari. Peaks korraldama erakorralised valimised, aga keegi ei tee neid. Mina ka mitte. Istun siin oma mugavas rahvusraamatukogus ja õiendan kodukorda feisbukis, sõiman herr Jüristot, kes ütleb, et ega see reformikate värk, see ei ole ju paremradikaalsus. No päris Friedmani ei julge keegi viimasel ajal panna. Ikkagi mingit kasu sellest va sotsiaalkriitikast siiski on.
Alati on. Võib-olla algusaastatel ei olnud, praeguseks on. Liberaalid. Ühiskonnaõpetuse pidetuspunktid minu ajus. Miks ma seda eriti ei lugenud ega kuulanud omal ajal? Mitte ei tea.
Igal juhul kui keegi hakkab vastutustundest plärama, tahaks ma küsida, et kes vastutab selle eest, et meil on selline poliitika? Ainult poliitikud või ka inimesed, kes neid poliitikuid valivad? Natuke võiks oma palki ka näha. Võiks. Ei pea.
Vihane Katrina Jüristole:
Kule,
20 aastat kapitalismi ülistamist, seda, kuidas kõik inimesed saavad
ratsa rikkaks, kuidas kõigil on korraga midagi. Tead, seda asja on väga
raske muuta. Üleüldine mõtteviis, mis lihtsalt ei muutu. A la Kaur
Kender sõidame inimestest üle, kui vaja
on. Vastukaal kõigele eelnevale. Isegi kui leitakse uus peaminister,
siis ütle mulle inimest, kes ei valiks reformikaid? Ega sa ka vist ei
tea seda inimest. Isegi kui sa iseendale kesk rinda koputad ja ütled, et
mina ei allu provokatsioonidele. Ikka allud. Kõigele allud. Viimased 20
aastat oleme kõik allund üsna radikaalsele parempoolsusele nagu üks
mees. Ja need va lasnamäekad avastasid Savisaare. Nagu üks mees. Ei ole
vastutustunnet. ON manipulatsioon. Kõike saab puhtaks rääkida. Ja
ilusaks, kui vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar