Lugu
See toimus temaga alatihti. Ta alustas tuppa tulemist, aga jäi seisma. Koer, pisike, vaatas tema poole. Puudutus tema sees kasvas käe tõukumiseks kehast. Pisike peni limpsis korraga tema sõrmekesi ja kadus omaniku juurde tagasi, nagu midagi polekski juhtunud, aga temaga juhtus. Pea tõmbus selgeks, mõte jooksis kohale, puudutuse teadvustamise mõte. Soov öelda koeraomanikule, et ta teeks nüüd heameelega temast koos koeraga pilti. Tahaks teada koera nime ja päritolu, aga hirm oli naha vahel. Või nahk oli hirmu vahel. Ja nii jäi erepunases jopes tädi koos gepardimustrilise koerarihmaga tervitamata ja lahti rääkimata, nii jäi mees mustas ja pisike peni lahti rääkimata. Nii jäid hästi paljud asjad tegemata, ometi ta tahtis. See oli nagu see telefonimüüjaks kandideerimine, kus ta korraga ehmatas. Korraga värises üle terve kere, kui pidi inimestele midagi pähe määrima. Enda mõtestamine ja oma tegevuse lõppeesmärgi teadvustamine andis talle selle vabaduse, mis muidu inimestel puudus. Vabaduse kannatada millegi nimel. Kohati ta unustas selle vabaduse ära. Kohati unustas ta, et isegi see, et selle lõppeesmärgi nimel tuleb end kasvõi pimedaks lugeda, oli vabadus. Võib-olla oligi puudutus kogu tema lõppeesmärk. Puudutada koera. Puudutada omas paituses koeraomanikku. Puudutada maailma lugedes inimeseks olemist või inimesi, puudutada kirjutades. Naeratada. Mõista korraga, et maailmas on ka paremaid aegu kui need, mis on praegu. Aga nad ei tule ega ole kunagi olnud, vaid nad settivad just selles puudutuses. See toimus temaga alatihti, see puudutamine, mille ta kiiresti ära unustas.
Kuhu ma kuulun? Koerte või inimeste hulka? Oli ta küsimus. Kohta ei olnud. Teda ei olnud. Segadus oli. Valu oli. Ahastus oli. Aga see kõik, ka see tema pisike tuba, kus ta viimased kaks aastat elanud oli, ka see vastik naabrimees, kes karjus üle terve hoovi, see oli. Aga miks? Just seda küsimust oleks pidanud ja peaks igal hommikul endale meelde tuletama või vastust. Miks oli see, nii nagu see oli?
Virisemisest
taustaks see teadatuntud herr Ilves, kes muide asub minu poeleti selja taga, mäletan ühte kummalist hetke, kui poodi tuli terve perekond kinkekaartidega, pereisa seisatab korraks ja vaatab minu selja taha, vaatab tükk aega, silmad lähevad vidukile, kulm kortsu, miski ei meeldi talle, ei meeldi kohe üldse mitte. "Isegi siin varastab," kostab ta üsna ülbelt ja üsna konkreetselt. "Isegi siin. Häbiraasu ka ei ole." Pood on peaaegu tühi, vaatan selja taha ühtegi inimest ei ole. Vaatan meest, jah, ta on vihane, aga mitte minu peale, vaid selle minu selja taga seisva asja-olendi-idee peale. Ja ta ei ole hull. Naine tema kõrval ka naeratab, natuke nagu vabandades, et ei, kõik on korras. "Ta on nagu Kallaski, kogu raha tasku pannud, kogu oma rahva raha." Siis vaatan ma enda selja taga asuvat Toomas Hendrik Ilvese nukku. Ahsoo.
Minu meelest ei saagi midagi väga konstruktiivselt kritiseerida. Tavaliselt lihtsalt hakkad rääkima sellest, kuidas elad ja asjad lõppevad sellega, et teised arvavad, et väga halvasti. Ja siis öeldakse, et sa muudkui kritiseerid. Mis seals ikka. Kritiseerin. Nagu Heili Sibritski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar