Poodlemine-moodlemine maast madalast selgeks

Me müüme töö juures igasugu nukke ka lisaks luuleraamatutele ja videomängudele. Teate küll. Eile suutsin endale lõpuks selgeks saada, misasi see Bratzi nukk oli. Üldiselt mulle meeldivad tiinekafilmid. Minu isiklik tiinekaaeg kestis vist kuskile bakalauruse aja lõppu. Siis tuli juba natuke tuumakam ja ebakindlam magistrituur. Igal juhul on tiinekaperiood see, kus sa saad endale harjumused külge. Sulle õpetatakse midagi või sa ise õpid midagi. Õpid end regulaarselt meikima või poodlema või hoopistükkis vaikima mõlema asja koha pealt. Õpid lugema, nagu hull, või natuke vähem lugema, õpid käsitööd tegema, või ei hakka sa seda kunagi tegema.
Barbara Kruger 1987 I Shop therefore I am

Tiinekafilmid kehastavad seda, mida me tiinekana ihaldame. Mina tahtsin lauljaks saada. Bratzid tahavad ka. Kuulsaks, rikkaks ja ruttu. Mitte et mul midagi selle vastu oleks. Ühelt poolt see va sõpruse värk, teisalt tarbimise värk. Kõik ühte kohta kokku pandud. Kui sul pole oma sõbrannadega muust rääkida, siis huulevärvist ja juuksevärvist ikka on. Umbes nagu selles filmis siin, mis ma näppu sain.

Mina tahtsin muidugi lisaks kõigele muule ka maailmapäästja olla. Kujutlesin, et meid on terve punt. Viis kõige ägedamat poissi, kellel kõigil on supervõimed. Üks suudab tulevikku näha koos minuga. Teised oskavad tantsida nii, et võivad tekitada järjekordse Katrina orkaani. Üks suudab käe katsumisega külmkapile panna toda sõna otseses mõttes kasvatama lilli ja köögivilju. Igal juhul on tegu ka viie ägeda pliksiga, kellel olid ka väga ägedad võimed. Jahp.

Tarbimisel on oma esteetika. Nii nagu kõigel meie elus. Alates meie kodudest, mis võivad olla ilusad ja inetud, lõpetades meie riietega, mis võivad ka olla ilusad ja inetud. Naljakas on see, kuidas meikimine minu ajus töötab kuidagi hoopis teisiti, kui teiste inimeste ajus. Ma ei ole ikka veel täielikult mõistnud selle võlu, ehkki mida vanemaks ma lähen seda rohkem tunnen, kuidas midagi oma harjumustes tuleks muuta. Kuidagi tuleks näha seda, mida mul ei ole, ja selle nimel ka vaevata ennast, et ikka oleks.

Üksilduse päevade Olga klammerdub oma meigitarvetesse, kui ta pisike tütar Ilaria otsustab hetke ajel, et ta tahab ka ilus olla, ehk ema riideid ja meiki kasutada. See teeb temast naise. Selle va pärisnaise. Ma ei ole üldse kindel, kas teeb. Bratzide filmi juures panebki mind see meigi-riietu-ole-kõige-ilusam-ruttu imestama ja samas mõistma meie igapäevast püüdu vastata juba väga noorest peale mingisugustele ilunõuetele.

Keegi rääkis mulle, et omapärased naised on kõige ilusamad naised. Ja normaalkaalus naised on kõige ilusamad naised. Ma ei oska selle peale mitte essugi kosta. Eriti kui kuulad-vaatad ja mõtled, et mis paneb inimest ennast ilusaks arvama. Noh, mis seal salata mulle ka meeldivad ilusad mehed, eks nad oma välimusega meenuta tõutäkke, kellega sa üldiselt perekonda luua ei saa, aga vähemasti on sul võimalus lapsi saada ilusateks. Jõhker lugu, aga nii ta on. Võib-olla on mõnede naistega täpselt sama lugu.

Igal juhul on selles va tarbimisesteetikas päris palju süüdi ütleme otse välja: filmid. Ka minu lemmikfilm Marie Antoinette´ist polnud mitte midagi muud, kui üks lõputu poodlemine ja moodlemine samal ajal, kui suurem osa Prantsusmaast nälgis. Aga see va poodlemine-moodlemine on üldiselt naistele ainuomane tegevus. Vähemasti vahel tundub nii. See nagu annaks sügavuse asjadele. Jõuad tööle ja töökaaslane räägib, kuidas tema mini käib ainult kaltsukates. Aga igal juhul poodleb. Ei püsi kodus. Ei püsi raamatuid sirvides. Poodleb.

Järgmine küsimus on muidugi, et kas ta ei või, et on see kõige hullem viis olemiseks. Ma ei ole selles üldse kindel. Ka raamatute tarbimine, ka kohvikute tarbimine on midagi sellist.