02 märts 2014

Pierrot, Lilith ja külavanem

Minimanal olid tema piirid. Müürid. Sellised, millest tal endalgi vahel väga raske oli üle vaadata. Ta sai aru ainult sellest, et kõikidel polnud selliseid piire nagu temal, mõnel oli koguni piiritus, meeletus, hullumeelsus. Lilith oma parimatel päevadel oligi meeletu. Nii meeletu, et kõik mehed, kes teda korra vaatasid armusid temasse. Naised ka, naised ka, torkas miski temas vahele. Pisut ebamugavalt küll, aga siiski. No, mis kasu neist naistest oli, kui nad tulid ja olid ja kadusid. Muutusid komadeks ja valudeks. Mehed ka. Mehed ka. Midagi Lilithi käitumises meenutas natuke valitsejate käitumist, kes küll valitsevad, aga ei kontrolli mitte midagi peale inimeste ihade, olles ise ihalusobjekt.

Minimana püüdis meenutada ranges ülikonnas, tüütult tobedat külavanemat, kes vihkas praktiliselt kõike, mida ajakirjandus avaldada võis. Politseinikud ei olnud rahul, et neid viidi ühest linnaotsast teise, noortekeskus oli õnnetu haisu või lagunemise pärast. Kogu aeg oli külavanemal tunne, et teda isiklikult rünnati. Muidugi, valimiseelne hullumaja, mõtles Minimana, õigemini ta ise ei suutnud seda veel oma peas täielikult ära sõnastada, seda sõnastas lehe toimetaja, kes oli konkreetne ja täpne mõnikord. Midagi Lilithis oli sama paanilist ja mõnikord isegi naeruväärset. Ta kontrollis inimesi, öeldes neile vaid mõned lopsakad flirdisõnad. Ja nood haarasid sõnadest kinni ja ristpõimusid nondesse keevalistesse reaalsustesse, kuhu nad nagu vaesed kärbsed kinni jäid. Nii nagu hunnik rahvast enne valimisi jäid kinni valitsejate ignorantsetesse lausetesse:

"Suurem pension!"

"Rohkem raha!"

Ja noh, nii mehed kui naised, nii pensionärid kui äsja kooli lõpetanud või lõpetavad noored jooksid sinna suunas, kust hääl tuli. Lubadused sulasid nende kõrvades lillelõhnaks ja vaarikamaitseks ja taevaks ja palmiparadiisiks. Võimalik? Oli see kõik võimalik? Oli. Nii nagu ka miski nii Pierrot´s kui ka Lilithis oligi just see pisut saladuslik palmiparadiisilik hullumeelsus, mis kohati epateeris nende mõlemiga kohtudes kurvastavalt täpselt muidu väga tasakaaluka Minimana sisemuses olevate äärmustega. Äärmused pidid olema. Joomine ja kainus pidid olema. Ilu ja inetus käisid käsikäes. Vanadus ja noorus koorusid teineteisest. Seda Minimana teadis, teadis paremini, kui ükski teine. Ta ei kartnud vananemist, ta kartis, et ta ei oska õigel ajal kaitsta vanadust nooruse eest ja vastupidi, inetust ilu ees ja vastupidi. See hirm oli tal alati, kui ta Lilithit kohtas, või Pierrotga jalutamas käis. Nende joobumus, ilu ja noorus ehmatasid inimesed ära. Teda ennast ka. Teda nad vihastasid. Vahel viisid ebamaiselt armunud olekusse.

Palun kallistust ja ta sai selle. Palun armastust ja ta sai selle. Nii nagu nemadki said selle oma ilu, joobumuse ja nooruse pärast. Nii nagu ta isegi.

Aga külavanem va ullike sai sõimu. Karismat oli vähe, liigvähe, liigvähe.

Kommentaare ei ole: