Aga mina? Noh see mina ei taha ju midagi. Tunneb kuklas õudustunnet ja teadmist, et varsti on kõik kokku kukkunud. Elu ja aeg ja maailm. Tema ahastuse ja hirmu kätte. Ära surnud. Kui kogu inimese elu muutub virtuaalsest reaalseks, siis ta muutubki. Siis muutub kõik virtuaalsest reaalseks. See ajus ringikompav oskamatus toime tulla kõigega. Kasvõi hammaste pesemisega lõpeb varem või hiljem valuga, või naisega või mehega või sellega, et pead vastutama nende eest, keda oled armastanud või armastad või hakkad armastama. Vastutad täielikult. Vastutad kõigega, mis sul on, ja kõige, mida sul pole.
Mu ema vastutas oma surmaga minu eest. Mu isa vastutab oma eluga minu eest. Mina vastutan oma olematute laste eest. Ma ei tahaks, et minu mees oleks mu olemasolev laps. Ma ei tahaks. Ma ei tahaks. Ma ei tahaks. Ahjaa Maurice Blanchot on poodi tulnud. Teda tuleb lugeda ja mitte vähe. Kirjandusteaduslikult lahti võtta, nagu kõige ilusamat luuletust tema enda seest välja võtta. Aga siuhksed lood. Siuhksed lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar