09 märts 2014

Kurbus

Kui kurbus võtab omaks kõik need vead, mis oled kogemata sabana kaasas kandnud. Inimesi tuleb armastada nii, nagu nad on. Alustama peaks vist iseendast. Näiteks sellest, et MINA ARMASTAN JA AUSTAN ENNAST. Ei ole see, kes veab koju purjus meest pärast esinemisi või enne. Ei ole see, kes annab andeks, kui mingi tüdruk tuleb ligi ja küsib, et kas ta tuleb tema juurde või mitte. Ei ole see, kes...

Ma sain naistepäevaks kaks kingitust. Jalutasin mööda tänavat ja leidsin unustatud tulbid, pärast seda, kui püüdsin seedida seda mõtet, et mõnel on midagi kuskil sündinud. Ja muidugi mitte minuga. Alati mitte minuga. Miks ma sellest mõnest nii kramplikult kinni olen hoidnud?

Tõenäoliselt selle tunde pärast, et ohkuihea on olla HEA NAINE. Selline moraalselt üleolev. Mina ikkagi olen HEA naine, see tunne on üsna absurdne. Selline, mille pärast arvad end kellegi eest hoolitsedes, teed justkui heategu. Tegelikult raiskad aega, sest ta ei hooli sinust ega sinu tegemistest. Hoolib ainult oma tobedate luuletuste pärast. Ei arene. Ei kasva. Ei saa kellekski. Kumbki. Ja sa ei saa ta peale eriti pahane ka olla, sest ise oled see loll. Ise oled.

Kommentaare ei ole: