Täna sain Üüve-Lydia Toomperega kokku, et rääkida etendusest "yes/no" - ausalt öeldes on mul hirm, et ma ei suuda nii hästi kirjutada intervjuud. Lihtsalt on hirm. Tahaks ikka nii kirjutada, et inimene jääb ellu ja alles ja päris pikaks ajaks. Kaugemale kui minu intervjuu. Vahel on seda inimestest raske kätte saada - seda allesjäämise idu. Istud. Kaed. Arvad, et oled millestki üle, aga nii ei tohi tegelikult arvata. Samas kindlasti peab olema.
Mismoodi peab luuletaja oma ainest üle olema?
Kaur rääkis, kuidas ta hangib inspiratsiooni neist inimestest, kes teda enam ei armasta, keda ta ise enam ei armasta. Kummaline on kujutada inimest ette pidevalt haavu lahti lõikumas, lihtsalt selleks et kirjutada. Ma ei tahaks kirjutada ühestki endisest kallimast halba, või kui siis ainult pisut pilgates, et näe selline absurdihuumor. Me kõik elame absurdselt valusas ajas ja olemises. Me kõik. Me ei pääse sellest, me oleme olemasolu ohvrid, kui nii tohib öelda. Teeme valesid valikuid, õigeid. Ja siis korraga tuleb kohale, maandub me ette elu kvintessents - sel hetkel, kui aeg seljatab eelmised haavad ja sa saad aru, et oled leidnud selle pärisosa, kuhu su armastus kuulub. Olgu ta kuitahes algeline ja kuitahes veider või tobe või üleüldse, aga ta on sinu oma, ta keelitab sind olema ilus ja tark ja andekas ja mida kõike veel lihtsalt sel põhjusel, et sa oled Katrina. Ja ta nõuab, et tema saaks olla ka tema, sest vastasel juhul pole teie koosolemisel mõtet. Ta ongi maailma esimene armastus.
"Ära kärsi mind karta,"
palus maailma esimene armastus.
Ja mina ei osanud vastata.
Pimedaks kustunud aken,
vaikuses kihavad mehed
suitsu ja ennast pahvida,
võimsaid väejuhte ahvida.
Aga mina ei kuulnud kust
tulid sina, lips ees, unistus
armastusest päriselt ka
kõikide sõrmuste ja lauludega
peas ja käes ja sees
"Ära kärsi mind karta,"
palus maailma esimene armastus.
Võib-olla on see hoopistükkis see naine, kellele mees lasi ehitada Moskva televisiooni tarvis Hiiumaale teletorni, mis haaraks ka nood lained, mis tulevad sealt kaugelt maalt. Võib-olla see mees ei teadnud, kuidas oma baleriinist moskvalannale veel midagi anda, see oli ainuke, mis oli tema võimuses, et kinkida armastus oma inspiratsioonile. Ja kui nelikend aastat hiljem jõuab kohale punt noori, kes ikka veel teavad Svetatorni, mis maha lõhutakse ja selle asemele pannakse kasvama võimas tamm, sest Sveta pani eesti lapsed tantsima, see oli tema tagasikink oma mehele. Siis me teame. Me kõik teame, mismoodi see käis.
(see kass on kindlasti naine, ütleb ta)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar