20 veebruar 2014

Tavaline mööduja

Mul on hea meel teatada, et Byatti "Lumm" on lõpuks läbi loetud. On see hea raamat? Ma usun, et see on üsna tabav pilge selle kohta, mis on hea ja mis on halb. Kui kogu lugu koorub välja Yes/no Truthis. Siis tasubki seda va lummalugu just selle nurga alt vaadata. Ärgem uurigem narratiivi, mis on kohati banaalnegi. No, misse siis ära ei ole, leidis siis mida arvata Christina Rosettist see va Byatt. Arvata, et temalgi oli üks kirglik armulugu, mis päädis vallaslapse sünniga. Eino tore lugu küll, arvan ma. Me kõik arvaksime ilmselt natuke. Tegelikult on selles loos, lisaks süngusele, mida ma kohtan ka oma praeguses loetavas Andrew Hussey "Pariisi salajases ajaloos", mingisugune võrratu element ausust. Ärme räägi konstrueeritud armulugudest, vaid räägime ausalt sellest, mis on armastus ja mis on edasiminek, mis on mitteratsionaalne mõtlemine, kust sünnivad tegelikult asjad. Kaos, mis loob maailma, õigemini Eros tuleb Kaosesse, et luua maailma.

Millist saladust oleksid sina võimeline hoidma, et sinu tavaline maailm laiali ei laguneks? Millist vaikust peaksid sina tähtsaimaks oma elus, et mitte edasi minna, et mitte edasi otsida oma kirge, oma valu, oma ahastust? Oma viha? Oma armastust? Armastust ei saa olla vihata, kire, ahastuse või valuta. Siis on see pelgalt sõprus. Ja me kõik teame seda. See on suurim ja jõhkraim kompromiss, mis on teha võimalik, aga ometi aitab see kuidagi alal hoida inimeseks olemist. Vahel tundub, et isegi paremini, kui mittesõprus, kui puhas ja täiuslik kirg.

Aga Kaos peab olema. Pimedus peab olema. Ja siis tuleb Eros. Kui Erost ei tule, siis on nagu "Lummas". Ilmselt selle vastu on terve 20. sajand võidelnud. Kire ja kaose poolt, vaikuse ja rahu vastu. Seisime temaga seal riiulite vahel ja lugesime horoskoope. Minu oma ütles, et intellektuaalselt põnev, aga emotsionaalselt igav suhe. Tema oma ütles, et intellektuaalselt põnev, aga emotsionaalselt liiga kerglane naine te jaoks. Ja ma vist ei viitsi vastu vaielda. Absoluutselt ei viitsi. Tema püüab. Minu jaoks peab see üsnagi paika. Ma ei ole tükk aega tundnud, kuidas ma tahaks läbi lugeda hunnik raamatuid, et inimkonda ja ennast paremini mõista. Kauriga näe tunnen, et tuleb. Aga mingit vahetut teineteisesse sulandumist meil pole. Temal on ahastus, et ta teeb kogu aeg midagi minuga valesti, minul on ahastus, et ma lihtsalt ei jõua kogu aeg olla siin ja praegu tema oma. Minu jaoks on see juba suur asi, et ta on seal, kus ta on ja ma tean, et ma võin kokku leppida ja ma saan temaga kokku, mitte ei pea teda taga ajama, nagu mõnda teist meest ja ahastama, et kas ma näen teda või mitte. Ühesõnaga ta vastab kõikidele minu nõudmistele ja samas just seda va Erost ei ole. Ja kui on, siis ta tuleb kuidagi kummaliselt kohale. Määratlematult. Tobedalt.

Braco Dimitrijvić

meenutab mulle
seda maailmade algust
kus naised kardavad
üksindust rohkem kui
maalid või luuletused

ehkki viimaseid
võib kergemini
viljatuks jätta
kui naisi


Kommentaare ei ole: