23 veebruar 2014

Minimana Tolkpea Woody Alleni võtmes

Minimana Tolkpea sündis 8. detsembril, kuigi siiamaani loodab, et see oli 7. detsember. Lootus on selline õhkõrn, et äkki siiski varem. Mida varem, seda parem. Või noh seda loomulikumalt sobituks ta Sõnni kuumärgis olevana oma praeguse peika Neitsi kuumärgiga. Lootus oli. Lootus oli viimane, mis neil kahel oli. Kaksikute kuumärk polnud sugugi mitte nii keevaliselt kaunilt seksikas Neitsi kuumärgile. Kaksikute kuumärk oli kerglane ja naljakas. Noh, umbes selline nagu Minimana Tolkpea vahel ise ka oli. Kerglane ja naljakas.

Tema elu koosnes ootamisest. Talle maksti selle eest raha. Ja tere ütlemisest, selle eest maksti ka raha. Ja luulest rääkimisest, selle eest sai ta palju kopsakamat raha kui tere ütlemise ja ootamise eest. Ometi polnud ükski raha piisavalt kopsakas. Nii otsustas ta, et kirjutab tervele väiksele hullumeelsele vabariigile, kui võimatu oli selle raha eest, mis ta sai tere ütlemise ja ootamise eest süüa, riideid osta ja oma kaheksaruuduse toa eest maksta, kusjuures sellel toal puudus isiklik tualetttuba, nii et oma higi ja vaeva tereütlemise eest pidi Tolkpea ikka maha pesema ja välja kusema ühistualetttoas. Kui Tolkpea peika Pierrot, see kirglik kihluja kuulis ja nägi seda enneolematut olukorda, kus pidi ühistualetttoas pissil käima, soovitas ta Tolkpeal endale uus kodu otsida. Aga noh, nüüd me oleme juba natuke ette rutanud. Esiteks sai terve Eesti riik teada, et neil elab vaeseid, kes muide käivad tööl. Eriti suure imestuse osaliseks sai härra Ansip, kes oli kogu aeg uskunud, et me elame väga ilusas riigis, kus kõikidel on võimalus veelgi rikkamaks ja ettevõtlikumaks minna. Ta nimelt ei pannud tähele, kuidas enamus inimesi sõitsid Soome ja teised inimesed hoidsid hinge ihus nii hästi või halvasti kui see välja kukkus tereütlemiste ja ahastusega.

Üks külaleht avastas Tolkpea ja nii sai temast kirjutav ajakirjanik, keda kõik armastasid. Või noh kirusid. Terve Eesti armastas ja kirus. Selline uhke leht nagu Äripäev kirus kogu aeg lolle tööinimesi, no vähemasti pool aastat kirus, et kuidas selliste inimestega üldse Eesti riik olla saab. Arvamuslehekülgedelt õhkus puhast rahulolematust. Tolkpea leidis, et ta ei oska nagunii eriti raha teenida ja aega selleks on nagunii lõpmata vähe, sest kuidas sa tereütlemiste ja kirjutamise vahe pealt veel raha teenid. Sa lihtsalt paned selle kõik kõrvale ja kui vaja on, äkki leiad aega ka kasutamiseks. Tereütlemine läks tahaplaanile, külaelust kirjutamine osutus esmaplaaniliseks ja oi ta suutis kõik need inimesed endast välja ajada. Eelkõige vaese ja õnnetu peatoimetaja. Tolkpea lasti lahti.

Nohjah, otsustas Tolkpea kõige lõpuks, et kirjutamine, vähemalt selline ajakirjanduslik ei ole tema teema. Luuletamine äkki on. See, kuidas ta Lilithiga tuttavaks sai, ajas ta siiamaani segadusse. Lilith oligi see, Minimana ei osanud seda päris täpselt sõnadesse panna. Lilith oli maailmade naba ja algus ja alus. Tema pärast pidi mehed hukkuma kõige hullemates põrgutuledes ja naised, nagu Tolkpea pidid temasugustesse niimoodi armuma, nagu armutakse kõige ainsamasse ja võimalikumasse olemasolusse. Lilith oli. See oli kahtlemata üks hullemaid viise, kuidas olla. Ta jõi palju, ta kirjutas palju, ta armastas palju ja ta seksis palju. Ja tegelikult polnud vahet kellega. Ehkki ta ei julenud seda päris ausalt kellelegi tunnistada või kui ta tunnistas seda, siis tegi ta seda luules, mida võib igal moel näha-tunnetada.

Samal ajal teatas Minimanale oma üdini platoonilistest tunnetest Pierrot. Olgu ta mitte ainult ei teatanud, vaid ulatas lausa kihlasõrmuse lausega, mis kristalliseerus Tolkpea ajju, mis endiselt lootis ka füüsilisele armastusele: "Ei, lapsi me ei saa, olgu ainult puhas armastus." Hiljem selgus, et kõik inimesed pidid teada saama seda, et Pierrot on järjekordselt armunud, aga eelkõige pidi seda kuulma tema endine kihlatu. Nii et Lilith oli väga õigel ajal väga õiges kohas. Ja väga ilus ka pealekauba. Ja mis seal salata: naine. Kohati tundus Minimanale, et rohkem naine, kui ta ise. Ja seetõttu ka see peaaegu, et õige naine, aga ometi oli Pierrotga jalutamine kuidagi tähtsam. Minimana ei saanud sellest üldse aru, et miks. Aga nii lihtsalt oli.

Raha oli jälle vähe. Seksi ei olnud ollagi. Kirjutama pidi kogu aeg. Keegi selle eest raha ei maksnud. Jahp. Siuke oli Minimana lugu ja ühistualetttuba pidi ka kasutama. Samas, mis seal ikka.

Kommentaare ei ole: