Päevad. Hommikud. Poiss küsib vahetevahel seda kellaaega minult. Vaatab silma ja teatab, et näe - selline aeg, selline elu, selline armastus, selline, selline, et ei olegi kuulnud või. Aga siis tuleb välja, et ega olegi. Kes meist üldse on kuulnud või kuulutanud maailmale seda, mida maailmale kuulutada tuleb, et mul on kõige parem sõber üldse, et mu sõbranna on kerge seksohoolik ehk nümfomaan, et mina tahan armastada, aga satun ikka iseenda otsa või otsatusse, et me ei kasvagi kunagi suureks. Me saame lihtsalt vahetevahel nii vihaseks, et õudne hakkab. Ja siis me käitumegi nii nagu maailm oleks meie vihas süüdi. Ontajee. Ontajee. Ütleksime siis kui oleksime parasjagu õues ja Mädamuna oleks pooleli ja vihma hakkaks sadama ja me seisaksime seal ikka - Jaanus, Janek ja mina. Mädamunamängus kolmekesti.
"Sa oled tüdruk, kas tead," ütleb Jaanus.
Vahetevahel. Mitte kogu aeg. Ei viitsi ju kogu aeg olla ilus ja väike ja armas ja see tüdruk, kellega kõikidel poistel on niimoodi palli taga ajades hea, keda natuke hakatakse kartma, kui suuremaks kasvatakse, sest ikkagi tüdruk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar