25 veebruar 2014

Luuletusi

Mõistad sa,
kuidas ma
häbenen valet?

Mulle pole
kunagi
armastuse kohta
valetatud.

Isa ei julenud öelda,
et on isa
või et ema oli kallis,

aga sedagi
armastuse pärast
minu emaema
iseseisvuse vastu.

Mõistad sa,
kui kohutav
on kohust tunda,
nagu revolvrit
aju paremas küljes?

Kohe lõhkeb kõik,
kui ma
sust lahti lasen.

Kohe loobun
enda eksistentsist.

Ei, sina vaid
kirjutad.

Mõistad sa,
nende hommikute
palavust su voodis,
kui minust saab
tahes-tahtmata
tähtsaim neist kõigist?

Ja mina mõtlen temast:
pikad jalad,
soe pehmus,
kulmukaared,
suured silmad,
valge käsi,
liiga suur dekoltee
mööda vaatamiseks.

Salvavalt palju mõtlen.
Sulle ostan apelsini.

Hiina õuna
hollandi keeli.

* * *
Mu isaisa
nuttis oma esimest
armastust taga
seda ohvitserile läind
peent preilit

nii nagu sina
va pankrotistund
isa väeti poeg
nii oli vanaisagi
pankrotistund
isa väeti poeg

mõlemad nutate taga
oma peent preilit

minul on vuntsid
vanaemal oli kange tahtmine
lapsi saada
minul on väike palk
ebameeldivalt vähe
ambitsioone

ainult üks on:
anda sulle julgust
eksida nii palju kui võimalik
ja nii vähe kui saab

ja loota
et sa ei reeda mind
nagu see ohvitserile läind
peen daam. 

Kommentaare ei ole: