11 veebruar 2014

Lugu

"Kuhu sa lähed?"
"Ma ei tea. Olen siin juba tükk aega seisnud. Autod vohavad mööda, nagu oleks see üks tõeliselt õudne taim sääl maanteel, mis kahele poole kasvab. Ja mina seisan. Tead, ma juba ammu ei tea, kuhu minna, aga minna tahaks. Hing, hääl, mõte, kõik jookseb kokku ja inimesed, nad on pisut häiritud minust ja mina olen neist ka, aga ikka tahaks kuhugi minna. Hea, et sa küsisid, muidu ma oleks unustanud, et otsin sellele vastust."
Tüdrukud olid. Või poisid. Või tulevikukesksoolised. Mu peika rääkis, et vihmaussid on kesksoolised ja võivad koguni endaga lapsi saada. poolduda ja saada. Imelik. Ma vist ei tahaks. Ja ma mõnes mõttes ei tahaks, et keegi nendest tegelastest siin selles loos oleks poolduv vihmauss, kes ei vaja teist, et olemas olla.
Samas ma saan üha täpsemalt aru, miks mu peika tunneb ennast pooldund vihmaussina. Inimesed, kes on leidnud ennast kirjutamises-loomises, tunnevad ennast pidevalt segaduses nende inimeste seltskonnas, kes on neist vaimustuses. Nad ei mõista kunagi lõpuni, kuidas saab inimestest vaimustuda. Ega ma ka ausalt öeldes ei tea. Ainus, mis mind ära põhjendab on huvi ja uudishimu kõige vastu ja kõigi vastu. Ja vahel totaalselt vaikne seismine sääl, Kentmannis ja ootamine, sääl, Kentmannis. Sõõrikute kohviku lähedal. Sääl, Kentmannis. Imelik on, et nii on.
Seisad ja ei tea, kuhu minna. Füüsiliselt. Ei tahagi teada, varem teadsid, et läheks õige Koplisse või Piritale, täna ei tea, muidugi tuleb intekas ära kirjutada. Seda tead ka. Imelikult hästi tead ja samas nagu ei ole seda tunnet, et kirjutaks. Sest väsimus on. Millest? Muidugi ülemõtlemisest ja vihmaussidest ja inimestest, kes usuvad end sinihabemed olevat. Võib-olla on ka. Ega kust mina tean. Mina ju eriti ei seksi ja ma ei tea, miks seksi peetakse väga tihti saatanlikuks. Ma lihtsalt näen oma isa, vahel. Hirmus hakkab. Näen tema silmi. Veel õudsem hakkab. Ilmselt ma olen terve elu näinud ja sellepärast leiangi end tihti just nende inimeste hulgas, kell puhul valulävi aina õheneb ja läheneb nende egole, mis on siinsamas.
"Oled sa katki?"
Ta ei pea sellele vastama. Mitte ükski minu endistest ega tulevastest ega praegustest meestuttavatest ei pea sellele küsimusele vastama. Me teame või saame teada poolel teel kuhugi, et on. Ja mina olen alati see lappija rollis lollike. Nii nagu isagi puhul. Kuidas öelda inimesele, et edasi tuleb minna? Kuidas ise minna edasi kõikidest nendest teistest asjadest, mis justkui teevad minust selle inimese, kes ma olen. Ma usun, et valu peaks õpetama, peaks teesuuna kätte näitama. Võib-olla ka nagu Üüve ütles, näitama meile inimeseks olemist üldse, võtma ära hirmu eksida. Kõikides teistes asjades on see lubatud. Kirjutad halvasti, tuled ja parandad hiljem ära. Kirjutad õigesti, tuled ja parandad hiljem ära. Aga vata suhetes nagu ei oleks. Kirjutad peale. Kogu aeg kirjutad peale, et sitt on ja sitemaks läheb, elu ja kõik. Aga mis siis, kui mina ei taha, et sitemaks läheb? Ja kui ma veel ära minna ka ei taha, sest ma tean, et midagi on, mis ma pean tegema, aga ma ei ole veel selgeks teinud, et mis see täpselt on, et kasse juba on tegemisel või ma kujutlen seda endale ette. Ja kõige hullem on, et lõpuks ei peaks nagu keegi ära ka minema.
Mina tahaks, et mul oleks minu Tristan või  Isolde.
Tahaks.
"Eks me kõik taha. Kui sa seda tahad, et sul oleks sada aastat armastust, siis maga Okasroosikese und."
"Ei."
"Nojah, kindlasti poleks see mees saja aasta pärast nii tore, kui praeguse aja mees."
"No ma usun, et sina oleks küll endale leidnud tõeliselt armastusväärse naise, kuuekümnendatest. Helgi Sallo näiteks."
Vaikus.
Aga mina tahan. Ja kogu selles tahtmises olen nagu Amelie. Hullumeelselt enesekindel ja idioot. Ja ega ma ka parem ei ole. Vägivaldne selle sõna kõige vastikumas tähenduses.
"Ta kasutab sind ära."
"Täiesti võimalik, eks me kõik kasuta pisut."
Ma seda ju tegelikult ei öelnud. Me keegi ei ütle selliseid asju. Valetame. Räägime tõtt. Komastame, omastame vaikust ja neelame selle alla, nagu kõige hullemat sorti õhu või õhupuuduse.
"Vata, mina ei ole Helgi Sallo."
"Nojah."
"Mina olen mina."
"Nojah."
"Kas ma peaks olema, et sa saaks õnnelik olla?"
"Kas mina peaks olema prints, et sa saaks õnnelik olla?"
"Ma ei tea."
"Ma ka ei tea."
Äkki prooviks enne lihtsalt nii olla, nagu sa oled ja siis nii nagu... Aga äkki siis on hilja. Äkki siis oled sa võtnud oma kolm kompsu ja leidnud, et sa armastad jällegi oma eelmist või üleeelmist või üleüleüleeelmist naist, meest, koera - oleneb millisesse seksuaalfaasi sa jõudnud oled. Oleneb, millest või kellest sa kirjutada tahad. Luuletaja nagu sa oled.
"Kas sa mõtled minust kogu aeg?"
"Mõtlen. Ma olen armunud. Seekord ei tundu see isegi õudne. See tundub loomulik. Hämmastavalt tavaline ja loomulik, nagu sa peaksid minuga olema."
"Aga ma ei ole."
"Mismõttes sa ei ole?"
"Ma ju kirjutan ja loen ja mõtlen teisi mõtteid, palju tähtsamaid mõtteid."
"No, mis ma siis tegema peaks?"
"Ma ei tea, sa peaks Helgi Salloks hakkama. "
"Ma ei taha. Ma ei oska laulda või kui oskan, siis ma ei teeks seda üldse. Üldse. Üldse."
"Tegelikult olen ma ka armunud."
"Ma nii lootsin, et sa ei ole."
"Sa ei pea Helgi Sallo olema."
"Ma nii lootsin, et ma ei pea sinuga mingit tähtsat asja ajama."
"Aga sa ei ajagi. Sa püüad mind kogu aeg naerma ajada."
"Sa püüad mind ka kogu aeg naerma ajada. Ja siis sa tunned ennast süüdi, kui sa mind kogu aeg naerma ei aja ja ma ei saa su süütundest aru, ma ei saa sust aegajalt absoluutselt aru. Ma vajan vaikust, et teada saada, kes sa oled vaikuses. Ma ei ole keegi teine peale minu."
"Vabandust, aga sa oled."
"Jah, aga ma ei ole. Sa teed mu kellekski teiseks ja see ajab mind hulluks, et sa mu kellekski teeks, sa nagu kujutleksid mind taignana ette, kellele sa lähed füüsiliselt vormiga kallale. See on väga vastik. Aga ilmselt teen mina sinuga samamoodi. Lihtsalt minu vormiks on alati minu papa."
"Ta on sul imelik papa jah, olen tähele pannud."
"Ma tema juures ka ei saa ära minna. Tahaks aga ei saa, ta on kogu aeg seal, minu lähedal, isegi kui ta on kaksssada kilomeetrit lõunasse sõit. Ikka on ta minu Isa. Nagu Pühavaim ja Poegki."
"Aga ma olen sinusse armunud."
"Minusse armunud. Noh, mina olen sinusse. Ma ei saa aru mispidi sina minusse oled. Sulle ei meeldi mu kaheksaruudune tuba, sulle ei meeldi mu koristamatus, sulle ei meeldi... Aga sulle meeldib minuga? Kas sulle meeldib minuga?"
"Ma ei ole seda sulle öelnud. Ma ei tea. Võib-olla meeldib. Aga ma olen sinusse armunud."
"Professor helistas, ta teatas, et ta loeb mind."
"Nii nagu mina?"
"Jah, ta loeb mind. Ainult, et tal on imelik lugeda. Nagu läheks kõikidesse riietesse ja riietamatustesse sisse. Nagu vaataks ta mind lahti riietumas vannitoas. Tal on piinlik."
"Kohe nii piinlik."
"Jah. Miks sa minusse armunud oled? Ma ei saa ju üldse aru, kas oled."
"Ma suudlen sind keelega ju."
Tüdruk raputab pead.
"Ma vist enam sind keelega küll suudelda ei taha. Sa oled vastik."
"Ma pean minema."

Kommentaare ei ole: