Jooksed. Mõtled, et mis nüüd juhtus. Siis tuleb välja, et midagi ei juhtunud. Aga endast välja ei saa ju tervet maailma ajada. Samas natuke tuleb. Alati. Eriti minusugust hullu entusiasti, kes võib ennast korraga üle maa ja vee kohale tarida, nagu kõige normaalsem inimene kunagi. Või siis ebanormaalsem. Selline ma olen. Teisiti ma ei oska. Professor teab. Ta on mind vist pea kümme aastat välja kannatanud ja miski osa temast tekitab minus alati sellise kurvilise tunde, et maailmas on vähemalt üks inimene, kelle karakter ajab mind ühteaegu naerma, kui ka segadusse, sest vahetevahel selles on midagi. Kui inimene ikka korralikult ja ratsionaalselt suudab asjad enda ümber lahti seletada ja kogu aeg ja alati sellega tegeleb, siis sisuliselt saan mina alati nalja. Istu või maha ja itsita nii, et kõht kõveras. No ei ole ju võimalik seda asja niisuguse nurga alt enam, aga ei, ikka on võimalik. See on karakter. Ja temas on seda professorlikku hullumeelsust, mida pole kuskitki pidi teistes. Naljast saab mittenali, ilusast saab mitteilus, mingist asjast saab küsimus, kas see on õige või see on vale. Ja see tegelikult ajab mul juhtmed küll täitsa kokku. Aga Professoril mitte kunagi.
Aga mina olen ei-inimene ja lisaks kõigele nii-inimene. Seda sain teada ka kuskilt. Hästi põnev oli teada saada. Ei-inimesesusest rääkis mulle Va suitsetav-virisev Poeedinarakas, sest talle käis see nii põhjalikult pinda, et ma ei osanud kohe midagi sellest kõigest arvata. Ma kipun lauseid alustama eiga või korraliku eitusega, mis midagi hiljem maruliselt jaatab. Ja ma usun, et see tuleb just Professoriga suhtlemisest. Muudkui, ei, see sobib mulle kohe väga. Ei, see on tegelikult väga äge asi, millest sa mulle praegu rääkisid. Tõenäoliselt olen ma Professoriga nii palju vaielnud, et see on mulle automaatselt tekitanud jaatamiseks vajaliku ei igale poole ette.
Nii-inimesus tuleb mul tööl välja. Undan taharuumi tulla ja siis räägib poejuhataja kauba vastuvõtjaga tavaliselt mingisugust juttu. Olgu see seotud sellega, mis ta ise parasjagu teeb või kaubavastuvõtja teeb ja kui ma ei saa sellest jutust aru tuleb see kuulus: Nii! Mis juttu te mul siin ajate. Ja see on kohutavalt karakteristlik minu enda suhtes. Sellistel hetkedel tahaks kirjutada stsenaariumi raamatupoest ja selle hulludest klientidest ja hulludest müüjatest-kauplusetagaruumitöötajatest, kes peavad läbi tegema igasugu veidrusi.
No kujuta ette, kui kontorist tuleb teave selle kohta, kuidas me peaks inimestele palju õnne sünnipäevaks pasunaga ette laulma. Issandmariakui õudne. Pasunaid õnneks ei ole ja inimesed on õnnelikud, kui me neile lihtsalt palju õnne soovime. Aga kõikidel on oma arusaam sellest, kuidas inimesi õnnelikuks teha.
Inimene võib alati sind närvi ajada oma olemusega, mis ei pruugi sugugi mugav olla. Seal ta siis on see Iiah. Pisarad muudkui tulevad ja tulevad ja tulevad. Ja seal olen mina. Minul tulevad nad üsna harva. Ma võin kogu oma energilisusega vaesekese täiesti endast välja viia. Tõesti on tunne, et ma olen see sabal ringihüppav Tiiger. Vahel, mitte kogu aeg. Ja nagu sellest blogist näha, siis ikka korralikult õnnetu ka. Ühesõnaga vabandust Iiah, kui ma liiga impulsiivselt kohale koperdan ja ebamugavust tekitan oma sabaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar