31 jaanuar 2014

Tänaseid lullasid - ahjaa 12 aastat vanaema Nastja surmast

Mängivad pilli
Sultan, Füüsikateadur
ja Surm

eks see olegi muusika
kaasaviiv jõud
kuhu kistakse mehi ja 
naisi ja lapsi ja vanakesi

see on ilmalik võim
see Sultani oma
ja lõivu peab maksma
kui unustad ära
et kus on su süda
kui trummi lööb Sultan

ja kontrabassi tõmbab
kui rõõmu ja röögatust
täis see teadur
ja teadlikkus ise

ja sina ei teadnud
et kuidas me naer 
lõikas lahti need haavad
kuhu Surm viib meid
plaate keerutades kaasa



SEAL KUSKIL ME VAHEL
on natuke totakat siirust
seal kuskil me vahel 
hoiatab Päike
et ole vaid pisut 
minuga tasa
seal kuskil me vahel
me räägime ausalt
mida ei taha
või millest on puudus
seal kuskil me vahel
lahvatab öösel
tuhat kordumatut sõna
ja üksainus truudus
seal kuskil me vahel

ELUKOHAST

Paremal võõrutatakse
narkootikumidest
ja eluhirmust

kui see oleks vaid
oleks vaid oleks vaid
võimalik

Vastas ravitakse
ravikindlustamatuid

kui see oleks vaid
oleks vaid oleks vaid
võimalik

vasakul hoitakse
ühiskonnas liikumiskõlbmatuid
kinni riigi raha eest

kui see oleks vaid
oleks vaid oleks vaid
võimalik

keskel elan mina
eluhirmus ravikindlustatud
ühiskonnakõlbulik
luuletaja-raamatupoemüüja

kui see oleks vaid
oleks vaid oleks vaid
võimalik


MA EI KANNATA VÄLJA

ma ei kannata välja
sinu liiga pikka und
ja seda et õlad
on vait kui ma
suudlen neid nukkidest

ma ei kannata välja
sinu endise pruudi
kingitud kindaid
missa kaotasid ära
nõnda võid mindki

ma ei kannata välja
et millal võin minna
ja teada et tagasi tulles
olen oodatuim kõigist
kes iial on tulnud siia

*
ma püüan sind võtta
vaikselt ja hardalt
nii nagu võetakse
armulaualeiba

aga ikka lõppeb see
kisa ja käraga
nagu oleksin veel
kuuekuune imik

ema kõhul teadmata
kuidas seedida
su puutumatust
ja hellust

mu kallis
ära lase neil
endale haiget teha

sa oled liigpüha
seejaoks

Lõbusaid lugusid koleda Madonna taustal

Mägedi, Rohelend, Haljak ja Sild - ehk siis luulelahingu salvestus ERRis. Võib öelda, et hakkan minema kuhugi sinnapoole, kus asjad lähevad selgemaks või kuidagi.

Ahjaa Laadi-Laa filmi sai ka vaadatud.

Aga täna näitan teile eriti õudset videot sellest kuidas vana tüdruk läheb hulluks. Pool sajandit vana tüdruk homopoiste vahel.


Kõige ilusamad asjad siin maailmas on hommikud ja kõige hullem on see, kuidas ma neisse suhtun. Eriti vist hommikutesse kellegi voodis. Ma muide oma elus olen ärganud väga väheste inimeste voodites. Nii et kui mina peaks kunagi Tracey Emini moodi tegema telgi nende inimeste nimedega, kellega ma voodit olen jaganud, siis tuleks neid näputäis. Vanaema, ema, lapsepõlve parim sõbranna, vennatütar, Poetess-Jumalanna, Geniaalne Poeet, Päike Prints ja siis Naerev Jumal. Jahp, neid ei ole üldse palju. Neid on ikka väga vähe. Aga hommikud geniaalse poeedi juures on alati omamoodi geniaalsed. Nii palju nalja, nagu me kahe peale suudame kokku naerda ei ole kuskil vist olemas. Ainult meil, ainult siin, ainult korraga.

Eriti naljakas oli see, kui me pääle Kukus istumist, kus Rooste küsis, et noh, kasme oleme kihlatud. No, mai tea, Kaur kihlub siin kogu aeg kellegagi ja kui ei kihlu siis vähemasti püüab kohe naiseks saada ja kui ei püüa naiseks saada siis... Noh, ta ongi siuhke. Eriti õnnelikuks ega ka mitte õnnetuks see mind ei tee, aga vahel paneb naljakatesse olukordadesse. Sääl ta siis on. See kirjandusõpikute muusa, istub, väike armas, umbes nagu Katrina, lihtsalt väike ja armas ja rohkem pilusilmadega ja võib-olla ka paremini riides. Ja lubab Prantsusmaale sõita. Ja asub samas suitsutoas, kus meiegi selle va geniaalsega, kellel on kõige suurem sõnavara. Ometi ei tea ta, et misse ferm on või hingeava. Mitte et ma teaks, aga ma ei pretendeeri siin mingisugusele geniaalsele sõnavarale ka mitte. Igal juhul tundis poeet ennast kummaliselt, kui ta seal oli koos minu ja oma kirjandusõpikute muusaga. Issand, inimesed ikka suudavad siuhkse juttu peale liikuma hakata kuhugi suunas. Topsis istusime. Pärast tulime välja ja ainus, mis herri tabas oli see, et piinlik on. Tõenäoliselt oli jah, mõlemal oli. A minul oli suhteliselt noh, naljakas.

Imelik, et ma ennast nii tähtsana tunnen, väga imelik. Nagu ei olekski teist Katrinat peale minu ja kõik ülejäänud oleks vaid valikvariandid või kehvasti vastatud eksamiküsimused. Mina oleks see õige. Kuratsedateab, mis õige ma olen. Tõenäoliselt võib minugi intuitsioon vahel teha selliseid sarvi, et nalja nabani. Lihtsalt teatud olukordades ma tean, et mina olen peremees või noh perenaine.

Südamesse ei võta, aga südamesse löön, kui mulle liiga tehakse.

Igatahes eile oli äge õhtu. Marko Kekishev oli nii purjus, et teatas, et ma olen ilus ja kindlasti keegi mulle seda ei ütle. Mille peale ma vastasin hästi rahulikult, et ei öeldakse ikka, päris tihti öeldakse, ainult see (loe geniaalne poeet) ei ütle. Ja ei ütle ka. Selle peale küsis herr Sild, et kasma ei pea seda oluliseks, et äkki ma pean seda oluliseks kui keegi ütleb, et sa oled kõige parem poetess maailmas. Noh, seda ma teaks, kui ma seda oleks ja seda pole mõtet mulle niimoodi öelda. No milleks, eksole. Minu mees peab ise ilus olema. Muu pole üldse nii tähtis. Ausalt. Ja Geniaalne on ilus. Geniaalne on alati ilus. Isegi siis kui ta on solvunud, et ma ta liiga vara üles äratasin või peale äratamist uuesti ise magama tahan jääda või midagi. Või üldse tema juurest oma koju minna ei taha. Või tema kallistamist kägistamiseks pean. Sest see tõepoolest on, eriti kui ta mind oma rangluule täie jõuga surub ja õhku lihtsalt ei ole hingamiseks.

Rooste püüdis truu olla Väikse Nõiaella tagumikule, seda oli väga raske teha, sest Teele Viira tagumik on umbes sama ilus, nagu ma joomajutte kuulatades teada sain.

Ja joomine on selline ameti juurde käiv tegevus, mis tekitab naljakaid olukordi.  Näiteks oli pärast väga asjalikku saadet saatnud üks herr Peeter Helmele sõnumi, et vabandust et ma täna salvestusele ei jõudnud. Aga näe, jõudis ikka, ise lihtsalt ei mäletanud, et kuhu ja kuidas.




30 jaanuar 2014

29 jaanuar 2014

28 jaanuar 2014

Kummitab

Kummitab
kummitab
kummitab
summutab kõik muu
it´s funny that
you were the broken one,
but i was the one
who needed saving



Elviira

Need laastavad hommikud, kus päike oli tõusnud täiesti vale nurga alt, või ei olnud tõusnud, sest tõusjad lakkasid unerüpes olemast kuskil õhtutundide läheduses, kui valgus lõikas sisse nagu mõni valus nuga. Ta oli tavapäratult vaikne. Tavapäratult endassesulgunud ja endaks üle läinud hull naine vanadel fotodel ja päriselus. Ta ausõna oli.

Täna ei istunud ta ei naabrimehe ega naabrieide juures. Vaikis. Koduuks triivis lahti ja kinni. Umbes nagu kuhugi ta sisemusse oleks keeratud lugu, mida tuli lahti lükata nagu kortsus paberit. Väike plika punase patsiga kiskus vanaema kätt, mis seisis peaaegu liikumatult paigas.

Naine torises ja pööras hetkeks tollele tähelepanu, nii nagu pööratakse tähelepanu segavale kärbsele:

"Vanama, mis sul on?"

"Eimiskit."

Hääl tardus vaikusse. Miks nad ta siia tõid? Kas täna polnud mitte Juhani ema hoida see väike? Tavaliselt ta ei mõelnud nii. Tavaliselt istus ta peaaegu kaksiratsa oma mõtetega hommikutesse kinni ja ootas, hambad ja käed ja jalad ja õlad irevil, et mis nüüd juhtub, et kas nendega nüüd juhtub midagi. Lastega, kes suutsid toa tapeedi katta ebaühtlaselt kõikvõimalike markerite ja plastiliinidega. Muidugi sai ta pahaseks, aga mitte niimoodi.

"A sul ju ikkagi on midagi..."

Hetked, milles Elviira tundis ebamäärast ebamugavust selle väikse värvipliiatseid armastava Mari suhtes, kasvasid just siit välja. Misse tema asi oli... Misse üldse kellegi asi oli, et ta ennast halvasti tundis või ebamugavalt. Ja kõige hullem, sellest ei saanud rääkida ka. Kõik teised oleks seda tobedaks pidanud. Oli valusid, mis tuli üksi läbi kannatada. Tahtsid, ei tahtnud - tuli.

Ja ta seisatas tüdrukutirtsu juures ja katsus aeglaselt tolle juukseid heledad ja lõikavad, nii nagu mõni küpsend viljakõrs. Ta ei saanud ju öelda, et misse oli. Ta ise ka ei teadnud täpselt, et misse oli, mis teda häiris. Ta tahtis, et Mari ära läheks ja ei küsiks.

"Mamma, mikssa nutad?"

"Ma ei nuta. Ma ei nuta kohe üldse. Ma..."

Ja ometi ta nuttis. Pisarad aina tulid ja tulid ja tulid.

"Mamma, kussul  valus on? Puhume ära? Mamma! Mamma!"

Eile neid ei olnud, hommikul neid ei olnud, ta oli Marit oodanud, nii nagu vanaemad ikka ootavad, kihevil ja õnnelik, et saab jälle kasulik olla, armastada, hoida, ikkagi lapselaps. Ikkagi Iivani tütre Hella laps. Keegi ei rääkinud. Kõik vaikisid Hella isast, aga kõik teadsid. Ja Elviira nuttis. Nuttis lausa ohjeldamatult, nuttis nii et päike läks pilve taha ja ei aidanud enam tapeeti markeriga üle tõmmata. Nuttis. Mari hakkas ka nutma. Ja nii nad tönnisid teineteise võidu.

"Ma puhun ära, memme, ma puhun ära, näita, kusma puhuma pean?"

Memmeke vajus üha tihedamalt diivanisse. Ta ju ei teadnud, kuhu puhuma pidi. Plika surus pea tema kaenlasse ja jäi suurest nutmisest magama.


27 jaanuar 2014

Vuntsidega pastakas ja roosiga seep

Unenäod.

Mõnikord kallistatakse su pea krampi ja ollakse närviline, teinekord ei osata olla, aga ollakse. Nii see elu käib. Nihkub ühest toanurgast teise. Unes on tal teine loogika. Unes on ta soe, vaikne, enesest heal arvamusel või jääl või olemisel. Unes sõidame mootorrattal ja mu süles on ta laps eksnaisega, unes on ta üldse mu naabripoiss, kellega me käisime plikasid piilumas, nii päevade kaupa. Unes istume mootorrattal ja mu süles on väike poiss, keda enda kõhule olen tõmmanud ja keda kuulen häält tegemas, vaikset ja vahedat. Unes.

Ta hoiab mind niimoodi süles, nagu ta pole kunagi kedagi varem hoidnud. Ta hoidub minusse niimoodi, nagu oleksin tähtis. Hetkeks, ilma et ma sellest arugi oleks saanud, olen.

26 jaanuar 2014

Sest see on nii, nagu see on

Lõppude lõpuks pole see üldse nii raske, kui see sulle esialgu tundub. Võib-olla on natuke raskem, aga igal juhul pole see nii raske, kui sa kardad seda olevat. Armastada? Punastel hommikutel, kui päike peegeldub lumest vastu ja hing käändub ja aeg käändub ja elu käändub, siis jõuab sulle kohale, aeglaselt, täpselt, kuuldavalt ja nii edasi. Jõuab. Naaseb meisse ja meie olemisse, meie hingamisse ja meie armastusse. Vahel - nii see käib. Täiesti täiesti vahel - ma ütlen, et me peame midagi head tegema, midagi, mis teeb meist paremad inimesed või olendid, siis täpselt nii see käib. Teisiti see ei käi.

A misse midagi on, see on eraldi küsimus. Eraldi olemine, eraldi hingamine, eraldi valu, eraldi vahedus. Meist eemal ja meis endiski kinni. Kasvab, kahaneb, valvab, vaheneb. meie kuulume kokku sellesse aega

25 jaanuar 2014

Rämps agoonias

Ei, loomaaeda nad ei läinud, agooniasse läksid. Istusid burksi sööma ja mõtlema, et mis homme saab. Homme ei midagi. Homme läks Liisi kooli ja kass sirtsutas voodilinale kolm koledat pissiloiku, sest Mall pold teda pärast töölttulekut tähele pannud. Nii see elu käis. Mall aga täna loomaaeda minna enam niiväga ei tahtnudki, Liisi tuli ema juurde viia, burksi tuli süüa ja mõelda, et mis edasi. Edasi pidi kindlasti midagi, aga mida täpsemalt seda ei teadnud nad kumbki. Ei kass, ei Mall ega Eno, kes burksist peaaegu oksendamiseni täis oli söödetud.

"Lähme rämpsu sööma," kordab Eno nagu ihusse tulitatud rauda Mallile, ja siin nad olid. Agoonias. Rämpsu söömas.

Liis tuli koolist.

Kass kuses tõenäoliselt jällegi köögi põrandale, sest keegi ei pannud teda tähele.

Ja ometi oli Enos midagi optimistlikku.

"Ostame endale uued suusad pärast palgapäeva, ostame endale uue elu pärast palgapäeva, ostame endale uue maja pärast palgapäeva..."

Liis klammerdus instinktiivselt oma rahakoti külge. Keegi pidi järgmine kuu sööma ka.

24 jaanuar 2014

Luuletusi jällegi

 *  *  *
see viis kuidas sa 
endaks saad

on üks kummalisemaid
on üks valusamaid
on üks äraöeldamatumaid

viis kuidas kortsud
kerkivad kulmu

kuidas naised lähevad hinge
ja mis seal salata kehasse
kuidas mehed lõhnavad
selle järele
kuidas uusi inimesi sünnitada
kuidas Simone de Beauvoir
pole pooltki nii õudne olla

kui surnuyd
kui printsipiaalselt
maailmale kuuluv
eneseohverdaja

*
töökaaslane
võitleb vähiga
elu eest

mina otsin 
pärismeest
elu eest

sõbranna
armastab
elu eest

aeg surub
noa selga
elu eest

*
kasvad suureks
aga suuremaks
nagu ei kasvaks
ikka poisid räägivad
erektsioonist
kõva häälega 
sinu vastas
silmagi pilgutamata
teise tüdruku vastu


* * *
kõnnime keskusest välja
ja sina teed nalja
mina ütlen et
pane midagi peale
ikkagi külm ju
kakskümmend miinuskraadi

sina küsid, et mida
kondoomi või

jah, keerdukses
leiame orva
laste tegemiseks
vaikselt ja väledalt

voodis oleks nagunii
liiga igav ja pehme


* * * 
kui see niru koer
keda perenaine
ei suuda jooma kõrvalt
ega töö kõrvalt
ega elu kõrvalt
jalutama viia

viib sind ulguvate hommikutega
suurde majja metsade keskel
kus askeldavad asjalikud naised

tunnen ma ärritavat
elusolemise kirge
ses ulus
mis palub
et teda märgataks

nagu meie, mu kallis
palume kogu elu
et meid märgataks



*
natuke hirmus on
kui ta tuleb
Paljassaarelt Kristiinesse
lõhnab Kopli
ja külma või mistahes
parasjagu kestva aastaaja järele
ja ma tean
et ta tuleb
oma ratastoolis
autode ja inimeste vahelt

minu raamatupoodi
tuleb minu ellu
nii nagu inimesed ikka
tulevad

puutuma oma olemasoluga
meie närve
ja iseenda südant
ja iseenda elu

ja mul hakkab häbi
oma uudishimu pärast

aga ma tean
et ta tuleb jälle
et mulle meenutada
et elu on hinnaline
ja igal hommikul tuleb ärgata

olgu sul jalad all
või mitte
olgu sul nägevad silmad peas
või mitte

ja selle eest
tahaks seda sünnistsaadik
ratastoolis meest
elu lõpuni
armastada

Tšeki biiti

Hilised ja hommikused ja lõunased ja ärilõunased ja muidu olemised. Inimene kasvab rikkaks ainult teatud hetkedel. Targaks ja teadlikuks veel rohkem teadlikel hetkedel. Täna tundsin, kuidas ma ei suuda enam hingata ega olla ega midagi. Kirjutamisega ja lugemisega esines kah häireid, aga ma püüdsin, rebisin end toast ja elust lahti ja kobisin Kumusse. Üle pika aja.

22 jaanuar 2014

SEST ET

mu segadusse ajav seksuaalsus
ja sina
ja meie
kuskil mingil katusel, kus ma saan etteheiteid
et mul on tema
ja tema on naissoost
ja sina parasjagu ei ole
no

mis ma sinna kurat parata saan
et nii on
aga näe



on


ja tõenäoliselt on varem ka olnud
aga ma ei ole tegelikult varem NIIMOODI
tähele pannud


sest


sa teadküll ju















































MIKS

21 jaanuar 2014

Lugusid sellest, kes olen

*
su pikad ilusad jalad
sel spioonihommikul
kui olen öö otsa
su armastusmeilides tuhlanud
ja kuud kaenud

kui ma enam ei nuta
et sind sinu leinadest
nagu mõni Styxi paatnik
üle viia

embus
mille kirglikkus
jahmatab meid mõlemaid
me ei ole üksi
isegi kui vahel kardame
isegi kui vahel loodame
me ei ole üksi

ma tahan ära joosta
aga jäämine
saab peamiseks

mu sõber

20 jaanuar 2014

Luulemugulad

*
kuidagi tobe on
kui ta seal seisab
oma raamatutele nõjatudes
üdini viina ja ennast
ja omastarust geniaalsust
tegelikult sõnu sõnu sõnu
täis mees

ütleb: siuhkse hullu
oled sa endale

persse ei ole

siuhkse hullu tõin koju
kui ta kukkus
suurest joomisest kokku
11 euro ja 30 sendi eest

juba neli kuud
püüame armastada
aga kumbki iseendast
kaugemale ei jõua

vat siuhkse naise
oled sa endale

persse ei ole

*
parandamatu alkohoolik
on samamoodi
kui parandamatu hoolik

väike ilus naine
kes unustab ära
et hea olla
on vahel hea
endale ka

ja teised
isegi mina
rapsivad ta endasse
unustades hetkeks
silmasügavusse vaadata

ja paluda andeks
et armastust
on alati
nii kuradi vähe

*
aega
seda on tegelikult
palju antud

aga kui sul on kolm naist
ja mõnega neist
veel mõni laps

siis on vähe

eriti kui neid kõiki
ülal pidada

aga endast tuleb
ikka pidada
isegi kui ennast
lõhki käia

*
heaken küll
sa jälle praalid
et sust ei ole meest
et lastega mind üksi jätad
et surnuksjood
et surnukskirjutad
et oma eksi taga nutad
nii umbes terve elu
et sust ei ole meest
et sust saab ainult last
kui ainult saakski

ja kõige hullem
mul juba ammu
ükstaskõik

*
ma ei suuda
endale kunagi
piisavalt valetada

et ma ei armasta
su lõhna
mis mind hulluks ajab
su kukalt
su käsi
su mustaks värvitud küüntega sõrmi
su näo kahvatust
su kõikehaaravust
kui olen kohal

ja kõige hullem
su kõikelubavust
mis teeb mind meeletuks

*
ristivastupidi käia
sellele mis oodatud
ehal ise käia
naisele, kes naist
ei oodanud

väike vagur mehelik ja
kõikehaarav olla
üldistada et
pole vaja sooja vett
ega WCd isiklikku

ainult elu isiklikumat
kui lihtsalt isiklikku

mitte vikerkaarevärvilist
ja keset tänavat

naist ei oodanud
kuid naise sai.

*
kurbus paneb kirjutama
kangekaelsus kangutama
naerulnägu endal ette
justkui elu linnupetteks

*

su kolossaalsus täpsus
naeratus
millega ma harjund
juba 10 aastat

ja kõik mu peikad
taanduvad
ukse suunas
sest sinu arvamus
kõigekallim
kõigeainsam
kõigesõbram
vend kursuselt

taandab enamus
mehi idiootideks

ja ometi
mis siis

ma ei lakka otsimast

19 jaanuar 2014

Killu-Katrina

Eilse õhtu killud ikka Katrina suust:

"Noh, mis seal siis ikka... Joodik ja räpakoi on küll nüüd paras paar, ausalt."

"No, ma olen vist nüüd juba sellisesse ikka jõudnud, et mul võiks oma isiklik veetseepott olla küll."

Selle kõige peale midagi vana ja head. Henry Laks ja Seitsmes Meel "Tule kui leebe tuul".


18 jaanuar 2014

Lahkuminekute mägi

Inimestel on komme tulla ja minna. Tulla ja minna. Klammerduda. Saada kirglikult armastatud ja siis rahulikult ka. Olla sõbrastatud. Kui mul siin va kriis tekkis herr Riga, siis ma ei saand muffigi aru, et mismoodi ma siis nüüd edasi pean minema. Valus oli. Aga valesti oli ka midagi. Alati on midagi kuidagi valesti ja siis saab mõistus otsa ja teisel pool arvutit, kuskil märksa suuremas toas ja vaiksemas olemises elab keegi teine. Elab Karla või Liina või keegi, kellele oma südant puistata. Elab Lauriito. Elab. Hingab. Voolib vaikselt välja oma pettumist elus ja armastustes, mida on ikkagi on. Hoolimata sellest, et vahel kogu hingest pingutad, et ei oleks, aga on.

Mina tean, et pettumus on alati kahepoolne. Ta on küll minust tulev, aga lõpptulemusena teistelt saadud reaktsioon minu käitumisele, mis tavaliselt on see, et nad lükkavad mind eemale endast. Ju siis pole mingil hetkel adekvaatselt olnud. Või pole ma lihtsalt enam moes. Kuulnud šokeerivat väljavihastamist KM peale SG poolt, siis jõudis mulle korraga ehmatavalt kohale, et KR võib KMiga koos olla nüüdsest natuke out. Ja ega mehed ka valivad ju moe pärast. Ja mingi mood tõmbab neid mingi moe juurde ehk siis mingi naise juurde, kes riietub, käitub, lõhnab, liigub, nagu neile kohane on või kohalik või nende moodi. Ega mees sulle ikka hea meelega seda küll nüüd ütlema ei tule, et tead, mu endine tüdruksõber oskas koristada ja tal oli pärismantel ja ta lõhnastas ennast ja ta ei joonud, ta ei joonud kohe üldse. Ta sai vihaseks, kui ma pükstega ringi käisin, kus on augud. Ta sai kohutavalt vihaseks, aga ei parandanud ära ka. Ja ometi ma igatsen seda taga, et ta oleks, olgu või vihane. Aga olgu olla.

Mu kursusõde elas endast kümme aastat vanema mehega, kes oli ärimees. Nad tutvusid kuidagi kummaliselt, kuidagi valusalt, kuidagi nii nagu inimesed ikka tutvuvad, kui neil pole midagi muud teha kui tutvuda. Mitte sõbraks saada vaid tutvuda. Tutvumine arvutis, tutvumine olukorras, kus sa ei näe teise inimese reaktsiooni oma kehalisele olemisele. Tutvumine ja saamine selleks, kes too inimene on, vähemasti keeleliselt. Aimamata seda, et too tõepoolest ei mõista kirjandust, keelt, sõnasulandumist endaks, armastust selle vastu mis lihtne. Pärast kolme kooselu aastat otsustas mees, et talle pole enam mu sõbrannat vaja, justnimelt 25lt läks mu sõbranna päriselt halliks, läks kohe korralikult.

Mina ei ole läinud ühegi mehe ega naise pärast halliks. Karla ütles, et on hirmus, kui Katrina osutub neutraalseks kõigi suhtes. Aga mul on ausalt öeldes hirmus kellegi suhtes ka suurt soojust üles näidata. See on tüütu. See on vastik, kui ma ei ole kindel, et seda talle vaja on. Kaurile on mind vaja täpselt nii tobedalt, nagu ma olen. Sa oled minuga ägedasti. Jah, enamasti oksendav ja kui ei ole oksendav siis vähemasti menstueerin ma korralikult, nagu kõik naised, kes viitsivad Kauri eest hoolitseda. Kauri ennast ei pruugi pärast kogu seda kammaijaad, mida ta siin ikka aegajalt korraldab kellelegi ühel hetkel enam vaja olla.


17 jaanuar 2014

Hingad sa

hingad sa
hingad oma täiusliku ihuga mu mälus
sõnastud oma täiusliku soojusega minu sees
ja mina tahaks sinusse laguneda
nii nagu langeb lumi maasse
varem või hiljem sulades
hingad sa
hingad oma ebatäiusliku ahastusega mu sees
nagu inimene, keda ma äsja olen tundma õppinud
ja kelleks ma lähen
üle

sugulased nii hingelt kui ihult
nii palju, et kummaline on sinusse
ennast traageldada niitepidi
nii lihas kui sõnas
aga

tahaks

16 jaanuar 2014

Just

Tudipäine vanakene ja nii edasi ja mittetudipäine vanakene ja kännuoblikas, kes otsis raekojaplatsis ufosid taga ja Toompealt Himaalajat.

15 jaanuar 2014

Kolmapäev

Mõnikord on ikka täitsa imelik, et mõni läheb korda pärast kõiki neid imelikke asju. Okei, ma saan aru, et see on selline vastastikune asi. Et kui Katrinal on paha, siis on kuskil Kaur, ja kui Kauril on halb, siis on ka Katrina kuskil. Aga naljakas on ikka, et see nii on. Ise ka ei saa enam aru, et milleks. Sest ütleme otse välja, see on ikka jõletüütu, kui keegi terve päeva sinu WCpotti oksendab või öösiti sinu voodisse purupurjus peaga ronib. Aga seda juhtub. Justnimelt juhtub. Meil kahepeale kokku ikka päris tihti. Aga noh, eks peagi olema mõni oksendav muusa ja mõni purjus muusa. Peaasi, et oleks elu. Umbes nagu Charles Bukowskil.

Seaduslikult tuleb vahel vaikida igasuguste asjade kohta, mis meid ümbritsevad või mis meid liikuma panevad. Siin ma siis olen. Valge triiksärk üll. Kaur põõnab nagu viimane puldog keset oma voodit ja norskab ka kõigele lisaks. Enne seda, kui ta koduuksest välja lendas, suutis ta kellelegi KSile saata sõnumi, et kell 9 on tollel külas ja teeb temast muusa või midagi. Jumal seda Kauri teab, eks ole. Minule teatas, et talle ei meeldi lapsed. Et ta hoiduks neist tükimat aega eemal. Noh, ju ta siis otsib uusi muusasid linna pealt taga.

Mina olin eile kärvatanud printsess. Haisesin alkoholi järele ja muudkui oksendasin Kauri potti. Tema jõi seda va valget veini, mis Liina mulle kaasa oli pand. Jahp. Täielikult oksendav muusa olin. Ja siis teatati mulle sellest, kuidas me juba mai teagi 60 aastat abielus oleme. Kogu aeg teatatakse. Ja siis räägitakse kõikidest eelmistest naistest, kellega on umbes samasugused suhted. Tõenäoliselt lähenen ma herr Kaurile täiesti valest nurgast. KSile kirjutasin, et rahu küll see Riismaa sisse kriuksab, kui isu tuleb ja kui tal pole parasjagu joomingulist pausi peal.

See on naljakas, kui erinevalt me armastame ja kui erinevalt me luuletame ja kui erinevalt me maailma vaatame. Siin ma siis olen ja oma täielikus veidras aususes tunnen end kuidagi kummaliselt. Ma nagu ei teaks, kus mujal veel olla, kui mitte siin, selles toas ja niimoodi, nagu ma olen. Ja mingil kummalisel põhjusel on mul tunne, et see on meil Kauriga vastastikune. Selline teadmine, et peab olemas olema, mitte kartma, mitte põdema ja nii edasi. Lihtsalt olema. Kuigi nojah, sekkuma, sest see KSile kirjutamine oli ikkagi paras sekkumine.

Kaur oleks ennast välja rääkinud ja võib-olla räägib ka. Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda ja kas üldse suhtuda. Vaikida? Valetada? Heita pilk endasse või endast kõrvale. Naine olla? Meheks saada? Ma ikka veel ei saa sellest aru. Ei taha aru saada. Mõned asjad juhtuvad. Need on loomulikud asjad. Meie oleme nendes loomulikes asjades need, kes me nendes loomulikes asjades oleme.

Liina pabistab hirmsasti lugemise pärast. Aga ilusti luges. Võimsalt luges. Täpselt kogu selle maailma keskele luges. Ja nii ongi.

lihtsalt aja väiteks

See sinu olemine, mu armas
sõltub alati sellest
millisest uksest ma sisse
võin sadada, astuda, tulla, olla
sinuga olemine

vahel ma vaikin, sest ma ei suuda
olla liiga avameelne selle kohta,
mida ma ei tunne
ei tahagi tunda
naised on ikkas sellised, et kogu aeg aina
hoolitseks ja kasiks, ise näe vaatan
peeglisse ja imelik hakkab
kummutan aeglaselt su lähedalolu sisse
nagu doose
kõrkjaid ja mõrkjaid doose elust
ja surmast ja sellest, mis võib meid
kokku liita ja lahku

ma ei saa sinna midagi parata
et ma pean sul käest hoidma
kui me jalutame
lihtsalt nii tean ma kindlalt
et vähemalt praegu hingan sama õhku, mis sina
ma ei tea küll kui kauaks
armastamine on alati
kuradi keeruline kui me koos oleme
veel keerulisem kui eraldi

siis ma lihtsalt ei tea
kassa tahad mind
kassa tõesti tahad mind
ja võib-olla tahad
tahad sama nahaalselt nagu tahetakse
aga võib-olla mitte
võib-olla

võib

ju

13 jaanuar 2014

Kohutav

ja kohutav, kui inimestel käib armumine plaksuga
ja kohutav, kui inimestel käib see hiiglama aeglaselt
ja kohutav, kui see on käinud, aga inimene ei saa aru, et see on käinud
ja kohutav, kui see inimestel üldse ei käi
ja veel kohutavam, kui see on ära käinud, aga näiteks samasoolise pihta
ja

ühesõnaga kogu aeg kohutav

p.s. väga loodan, et ei hakka pidama vaatluspäevikut mõne poetessi suhtes, kuigi kange kiusatus on, täpselt nagu mõne muu mehega. Ausalt kiusatab, kiusatab, kiusatab.

12 jaanuar 2014

A vata niimoodi mõjub Matsuo Basho lugemine luuletustele - imelik lausa

*
Seon sõnad endaks
polegi päevi
kui elu ei tunduks tulev
ei uksest ei aknast

võta lahti vaid raamat
ja kao sinna, kus tuled
olgu punased või rohelised
või hoopistükkis violetset karva

lendavad need liblikad
mis lendavad nii harva
Harbini omad Ivanovi sulest
elu vaiksed kõnelevad tuled

(Katrina loodusluulet niisiis)

Issand - kui ma teda lugesin, siis ma kohe tundsin, et võtaks selle va oma kodu ja kujutlekski et olen nunn. Ma olen ju seda. Hambad lagunevad. Nii nagu selles filmis "Aitab jutust", kus ristiisa mängis meest, tavalist, täiuslikku, inimlikku, paksu, sooja, hella, armastusväärset - kuigi mitte kõigi jaoks. Ja siis ma tundsin, et nagu Matsuo Basho. Läheks ja vaataks, kuidas inimesed elavad. Aga ei jõua. Istud kolm päeva voodis ja loed, loed nagu hull. Loed asjust, millest sa varem ei osand lugeda. Aju jookseb kokku.

Kamahouse lõhnab kallite toitude järele ja koha järele, kus tahaks kogu aeg käia, sest seal on valgus. Kas te kujutate üldse ette, kui tähtis on valgus või valgustus, kui tahad lugeda või kirjutada. No ikka kujutate. Mina otsin kogu aeg kohta, kus olla, kus on valgus. Kuigi tegelikult ei pea. Ja kus on inimesi, et poleks see tunne, mis vahel kodus tekib. Eksvang riugab ikka mõne aja tagant, et küll ma olen ilus naine. Tõenäoliselt. Vastu ei vaidle. Ei viitsi enam. Vähemasti ei tule enam kätega selgeks tegema, et ilus olen.

S-Jga saime kokku. Hea oli. Ta on selline inimene, et tema juures tahaks alati naerda ja teda naerma panna. Lihtsalt puhtfüüsiliselt, teisiti nagu ei saakski. Ja jumal tänatud, et talle meeldivad poisid. Nii jumal tänatud. Siis ma ei pea mõtlema, et kasma peaks tast sisse võetud olema. Ei ole mõtet. Lihtsalt ei ole mõtet.

*
Lile

kallis, keda armastasid
kallis, keda pelgasid
kallis, ära endast
liiga palju arva

inimestel meeldib
sinu hirmust
näidata ju vahel
selgasid

kallis, ära karda
ma ei lase sulle
liiga teha

ausalt, kallis,
seda tuleb lasta harva.

*
mõnesse sõnasse
tardub naeratus
hing keerab ringi
ja mina ei tunne
et oleksin vaevatud
mina käin sinu kingis

ole, kes oled
olla võid naine
nii painav et
mehed ei tea
olla võid mees
nii lahtuv
et sinusse sulgeks
ma enda

hoia mind ainult
natuke nii
et hirmu ei ole
et homme ei ole
kellelgi mõtet
hoia mind endaga

Pelguranda
Kalamajja
Supilinna
Peedule
vii


11 jaanuar 2014

10 jaanuar 2014

Tööpäev, ööpäev

Praegu ma ei teagi, mida selle kõige peale öelda. Ei taha ka öelda. Vaikida tahaks. Kogu hingest ja nii edasi. Hommikul nägin imelikku und. Magasin oma vanas diivanis, Võrus. Kodu oleks nagu kohe mitu korda suuremaks tehtud ja mina aina lebasin seal, keset oma tuba ja voodit. Muudkui lebasin ja kuulatasin, iseennast ja oma vaikust. Siis tuli tema. Ma ei kujutanudki ette, et kes ta täpselt oli. Tal olid heledad juuksed ja esialgu polnud tal midagi seljas peale lihtsa maika ja tavaliste mustade teksaste. Rääkisime juttu. Minu unenäomina tundis teda. Tundis juba pikemat aega, tundis väga põhjalikult. Tundis niimoodi, et ta heitis minuga minu diivanile magama, nii nagu mõnel mehel tavaliselt kombeks on, kui ta mulle külla tuleb. Ja ma tundsin ennast kuidagi turvaliselt ja hästi. Kuklas tema hääl ja hingeõhk, kuskil on luuletus, kuidas ma tahan suudlusi kuklasse ja sulgjopet. Noh, mul on tegelikult mõlemad olnud. Mõni asi on siiamaani. Praegu ma enam sulgjopet ei taha. Mantlit tahan. Mantel mul ongi.

Suudlusi kuklas ei ole. Ei ole vist juba mai teagi misajast saadik. Ma ei tea isegi kas see on päriselt kurb või midagi. Nii lihtsalt on. Ma olen natuke sellega leppinud. Natuke ei ole ka.

Igal juhul unes olid suudlused kuklas ja see kummaline jutt: "Kuule, aga see on küll kahju, et nad selle Kenderi sealt ära võtsid, teadküll sealt Sirbist, tema oleks asja ikka korralikult ajanud."

Noh, mis ma selle peale kostan. Võib-olla. Unes kostsin ma samamoodi. Keegi hakkas akna peal kriipima tõusin üles, vaatasin välja. Koerad. Ma ei saa siiani aru, aga üks koertest oli kriipinud oma käpaga minu koduaknal, ehkki minu koduaken asub maast vähemalt kahe meetri kõrgusel, et keegi sisse ei saaks kriibitud ennast. Ja mina nägin kerjust koos kolme koeraga istumas mu koduaknal. Pöördusin ümber. Minu diivanist oli mu kallim voodi teinud, noh lihtsalt lahti lükanud ja oma seljast oli ta korraga maha visanud vähemalt kuus kotti.

"Noh, tule nüüd tagasi voodisse, tule magama. Nad ei saa meile liiga teha  Nad ongi seal, väljas. Nad on ainult kerjused, muud midagi. Ära muretse. Tule! Tule!"

Hingasin sisse ja välja. Kuidagi kummaline oli Kaur Kenderi austajaga ühes voodis magada ja kõigele lisaks teda oma meheks pidada. Imelik lausa. Kehitasin õlgu ja ronisin tuttu.

*
Teised unenäod on teistsugused. Pikk maani voogav must sametist kleit ja millegi matmine või kellegi matmine. Ma seisan ebakalmistulikus kohas. Valge kirst ja mina, kelle mustad juuksed heljuvad valgesse ja halli taevasse, koos musta sametist mantliga, mis on nii pikk, et see ainult lohiseks mu selja taga, kui poleks nii tugevat tuult nagu see tuul on. Ja mu keha ja ma ise, me lõikume kuidagi endaks selles kummalises, õõnsas täiesti lagedas ja üksildases hauaäärses olemises. Ma tahan nutta, aga ma ei suuda.

"Printsess tahab teid näha, tulge juba, mis te siin seisate, mida te siin matate?" vaatan segaduses justkui valvurit, justkui rüütlit, kes lükkab oma mõõka tuppe. Miks mul ei lasta leinata? Miks ma pean kuhugi jälle jooksma? Miks? Mu mantel lehvib nii kõrgele, et ma ikka veel ei mõista, kuidas ma üldse sellega liikuda saan ilma, et mu selja taga ei seisaks keegi, kes seda va sleppi hoiaks. Aga tundub, et see on vastav mingile olule, mis mind ümbritseb.


Luule - maalma muutja, maailma kokku panija

Oma magistritöös käsitlesin ma luulet kui maailmamuutjat. No kahtlemata ta on seda, nagu Anais Nin armastab öelda: sa kas laiendad või vähendad oma elutunnetust ja see kõik sõltub sinu vaprusest. Luule katsub sügavamalt järele meie julgust mängida sellega, mis on püha, mis peab jääma, mis peab kaduma. Luule haarab endasse, tõmbab oma luulesohu ja siis ongi kõik, oledki surnud. A see ei ole ju elu, ütlen ma talle, mõned inimesed panevad unistama elust, teised panevad unistama luulest. Nii ongi. Tee, mis sa tahad, ikka leiad end lõpuks unistamas. Luulet on lihtsam kirjutada, kui Katrina puhul armastada. Jah, kõik algab ikkagi armastamisest, mis on keerulisem kui sõnade ritta seadmine, mis on keerulisem, kui potilille kasvatamine, mis on keerulisem, kui isegi sõprus, rääkimata elamisest Eestis.

Loen siis siin Matsuo Bashot ja tunne on nagu ma alles sel aastal hakkaks elama oma pisikeses toapugerikus, et enne seda ma kujutlesin end elavat siin, kujutlesin end olevat kunsti ja elu nimel kannatav idealistlik idioot. Eip. Ta toimib. Ta toimib ehk isegi paremini, kui Katrina teatud hetkedel, aga selleks nad ju mõeldud olidki, kohalikud-eluaegsed-surmaaegsed luuletajad-mungad. Kusjuures idas võetakse eludetaile sama olulistena kui ideedetaile. Vähemasti Basho pidas tavalist inimest sama tähtsaks, kui mitte pühamakski kui ringituiavat munka. Ja just sedaviisi inimestest lugu pidades, neisse süvenedes, nende vastu huvi tundes luuaksegi koht, kus elada, kus olla, kus rännata, kus armastada. Luule on koha looja. Sääl ma siis olen, eile hommikul, teen aga Vikerraadio lahti ja kuulen, kuidas nad räägivad sellest, et milleks meile üldse kunagi heal ajal vaja oli altruismi. Võite ise mõelda, milleks. Loomad ju ka kaitsevad oma lapsukesi, peaaegu surmani kaitsevad kassi eest või mõne muu murdja eest. Kaitsevad seni kuni ise on surnud, aga lapsukesed, need ju ei kaitse keskit. Altruism on inimesele omane instinkt ja teeb temast selle, kes inimene on. Muide altruism tekkis põllumajandusinimestel, sest vaja oli alles hoida seda infot, millega taasluua uut põldu, igal aastal, inimesed kandsid endas neid teadmisi, mida ei saanud lugeda raamatutest ega mujalt. Inimesed olidki keele-, mõtte- ja ajakandjad.

Kusjuures Guy Debordil on see asi väga huvitavalt lahendatud: "Üleminek rändkarjakasvatuselt põllumajandusele kujutab endast laisa ja sisutu vabaduse lõppu ning töö algust." See tähendab koha kui ka enda mõtestamist ja sõnastamist või siis laulmist või siis luuletamist. Seda, mida Basho ja mis seal salata ka Tõnis Vilu teeb. Seda tegi omal ajal Gustav Suits ja nõnda kirjutas Eestist ka Ernst Enno, kuigi minul tekib endal sügav kiusatus kirjutada nõnda nagu Basho. Võtta endale see positsioon, kus ei pea kellelegi alluma ega kuhugi kuuluma, lihtsalt astud tänavale ja kõnnid ühest riigi otsast teise ja ülistad, mis seal salata kõiki inimesi, kes sulle vastu tulevad ja kes sinu jaoks on tähtsad sinu ellujäämises. Pakuvad peavarju, ootavad tegelikult ka ise sind sinu lugude ja olemasoluga, mida vürtsitavad sinu värsid. Ometi, ma ütlen seda nüüd päris ausalt, praegusel ajal me ei ole üldse teadlikud sellest kuhu me kirjutame ja kellest ja mismoodi. Kui isegi Debordil on võimalik rääkida klassidest, siis mina Eesti puhul klassidest ei räägiks, ma räägiks killustunud ühiskonnast, kus klassid on segi paisatud. Eestlastele on muud asjad tähtsad kui meie kõrval elavatele venelastele ja vastupidi. Sekka võib vaadata ka kohalikke muumaalasi. Ei ole seda va jumalat, ei ole samuraid, ei ole valitsejat ei ole Yang Hud. Praegusel ajal tähendab minu jaoks inimest, kes suudaks lisaks vägede juhtimisele kirjutada ka luuletusi, sõnastada kohta, kes mitte ainult ei valluta maid füüsiliselt, kallale tungides, vaid ka tasa, rääkides, kuulatades, kuuludes sõnas maaga ühte. Ja maa tuleb vallutada. Eestimaa tuleb sõnas vallutada ja seda peavad tegema mitte ainult eestlased, kes siin elavad, vaid ka venelased, sakslased, inglased.

Sõnastades jõuame pärisosani, jõuame endani, endaks. Seepärast ka Sveta Grigorjeva, seepärast ka Liina Tammiste, seepärast ka Andrei Ivanov, seepärast ka kõik need ülejäänud hääled, mis ei allu vaiksele dominantsele lollusele või noh, mis seal salata hierarhiale. Seda kõike Eesti kontekstis.


09 jaanuar 2014

Christiandiorilikult Boriss Rebrovis kinni

Meeleolud. Mõtted. Vaikus. Tõeliselt enda sisse minek nõuab aega. Seal ma siis loen. Herr Ivanovi. Tekitabki teadvuse - vene teadvuse või siis ajaloo, sinnasamma Koplisse. Imelik - kujutlen teda kondamas mööda 1920ndate linna: näljane, tusane, vaikne. Mina kujutlen end ikka selles kleidis - valongidega, christiandiorilikus, ma ei teagi miks. Viiekümnendatel, sest mu ema käis siis koolis, ainult Obinitsas, mitte Koplis, aga siiski, midagi temast on siingi.

Küütlevalt, parafraseerivalt, nii nagu mõni Boriss Rebrov või kedagi, linnas, mis paistab Rebrovile, kui laip, kui koht, mida tegelikult ei ole olemas, sest ei ole neid pagariärisid, sest ei ole seda va Petragradlikku hõngu. Ja siis tuleb Kitaejev, see tema hea ja kummaline sõber, eikuskilt ja teatab, et talle meeldib Rebrovi kodu, et ärgu too mitte kunagi oma hurtsikust või toapugerikust, Frau Metzeri juurest ära koligu. Ja ma kujutlen Rebrovi silmi, kõnnakut, vaikset ja äraspidist sellele, mida tahaks, et ta oleks. Sarvetegija, sest nii on lihtsam armastada, sarvesaiategija ei ole lihtne olla. Mila, naine, kes teeb oma mehele sarvi. Armiga naine, kellele ei meeldi meiki teha, sest ta näos on midagi, mis meenutab tema surnud tütart. Ei, ta ei armastanud oma tütart, aga tolle surma arvas ta ikkagi enda süü olevat, sest ta ei armastanud oma tütart.

Midagi selles Borissis on. Meenutab natuke neid flanööre, kellest Ivo on kirjutanud oma magistritöös ja võib-olla jõuab lõpuks ka doktoritööni. Tore ju oleks. Inimene, kes uitleb ilma ainsagi eesmärgita, lihtsalt uitlemise pärast, kes loob samamoodi, midagi mis on. Tarmo Jüristo kirjutas Ivanovi antikangelastest. Nad ei tundu mulle sugugi nii antid miskit. Rohkem nagu produktid, tarbimisloomad, lõikhambad, mis enam ei lõika. Hambad, mille sa öösel oma suus alla neelad. Hommikul avastades, et enam ei saa süüa normaalselt.

Ümber rääkimisiha. Ümberrääkimisvaikus.

Kui ta mu letis seisab, on ta kõige ilusam mees. Ta teab seda. Ta  vaatab mulle otse silma ja lõhnab. Ja mina tean, et ta on homo. Niisama lihtne see ongi. Alati. Terve elu.

08 jaanuar 2014

Ei sõltu ainult asjadest

Kõik ei sõltu ainult nendest inimestest, kes teie õlale patsutavad ja teatavad - jaa, seda raamatut, te peate lugema. No minul vähemalt ei sõltu. Tõenäoliselt peab üks ekskirjandusteadlane päris paljusid asju lugema. või siis eksajakirjanik. Ja mis kõige tähtsam, meelde jätma, süsteemi tekitama, sõnastama, mõtestama. Iga jumala päev. Kogu aeg.

*
Issand.

Ja mitte selles pole küsimus, et mis nendest raamatutest saab. Tõenäoliselt saab palju või vähe, kui neid on nii palju, et keegi ei jõua ega julge neid ei mõtestada ega sõnastada ega veel mingeid õudseid asju teha nendega. Ahjaa. Täna hakkas mul täiesti tunne tekkima, et ma olen minetanud oma kirjutamisKatrina - aga ei, Karla astus sisse. Ja siis tulid mulle meelde need 47 piinlikku lehekülge. Ei, mulle meeldivad mu luuletused. Kaur teatas vist mittepurjus purjus inimesena, et see on normaalne. A äkki ei ole. Mina loen tema luulekogusid ja loen sealt ühte muud välja. Tema teatab, et vähemalt see esimene luulekogu oli sellest, kuidas ta ei saa olla kellegagi koos. Vat, ma nagu ei oska seda niimoodi lugeda.

Ma loen säält detaile välja, mitte kõikvõimalikkust. Mida võib mingi minu tekst minust teada anda? Noh, tõenäoliselt, ma siiralt loodan, et keegi ei loe mind niimoodi, nagu see va luuletajamina olekski pärismina. Kuigi Kauriga mööda maad-ilma ringituigerdamine tegi minust luuletekstisisese rollimängija. Võib täiesti olla - olengi see igavesti massohistlik emaigatsev nõgimustas nõidnaine, kuskil kesklinna piiri peal, ootel, mõttel, häälel, kõlal ja nii edasi.

A ma miskipärast ei taha olla.

Nagu ma ei taha ka, et Kaur arvaks, et ta ei ole loodud kedagi armastama, sest... Noh, aga minusugust ta armastada küll ei oska nii nagu ma eeldan, et ta võiks osata.

"Sul algab menstruatsioon. Kõik on täiesti normaalne. Ära muretse, su tekste toimetatakse," vat siuhkest teksti paneb telefoni mulle ja minul võib-olla tõesti algab menstruatsioon, aga ikkagi. Issandmaria. Ikkagi.

07 jaanuar 2014

Sisustusajakiri ja Emmerich

Mida arvata mehest, kellel on elutoa kamina peal mitu dildot? Kupli all külmutatud pisike tibu? Sohvade kõrval pööritab puusasid pesuehtsa sebra topis? Ühes elutoa seinas on Mao Zedongi pilt ja teises otsas seisavad kõrvu Marx, Engels, Lenin ja Stalin? Hommikusöögilaua ääres vaatab meiega tõtt Lenin?

Hitlerit pole.

Ahjaa. Järelikult homo.

*
Jahp, kauba tundmaõppimistund on alati kõige lõbusam. Eriti, kui satud Roland Emmerichi kodu vaatama, sest see on näidiskodu Interior Nows! ja siis jõuad lõpuks huvitavate fotodeni kuninglikust perekonnast. Sest Mao Zedongi ja dildo-armastajast, ilmselgelt geimehest režissööril (kellele kõigele lisaks on kodus sebra topis ja paavsti elusuurune vahakuju ) on hea sõbranna Alison Jackson. Kelle guuglivoog on selline:https://www.google.ee/search?q=Alison+Jackson&espv=210&es_sm=93&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ei=9jzMUsXyA4jE7AaDqYHgAQ&ved=0CAkQ_AUoAQ&biw=1256&bih=849

Andke nüüd mulle andeks mu obstsöössused. Aga see on tõesti järjekordne võimalik olemisviis postmodernistlik. Ka kuningatest teha pööbel. Sellegipoolest naljakas viis. Ja hirmutav viis. Miskipärast ihkan tagasi va väärikusaega, kus me ei... Aga võib-olla ka mitte. Lõbus vaatamine ikkagi.

Ahjaa Emmerich on teind sellise filmi nagu 2012. E.m. a 10 000. Jne.

05 jaanuar 2014

Igatsus

Prahaigatsuse kuup.

Kodus vaatasid vennalapsed pikalt ja toredalt "Vahva sõdur Švejki" ja mina lihtsalt lohisesin, nagu vana naine kaasa. Elus on neid hetki päris palju, kus mingi film meenutab midagi muud, mingi inimene, kedagi muud. Praha on see, mida ma taga igatsen. Ja mitte ainult Praha, vaid ka Itaalia ja veel mõned kohad.

Kummaline, täiuslik, endassekogunev hirm, et asjad ei toimi nii, nagu nad toimida võiks. Ja samas täielik enesekindlus, hirmuta, vaba, vahe, täpne.

"Mul ei ole mõtet, kui ma ei kirjuta."

Aga onju.

Teistsugune küll, aga siiski on.

04 jaanuar 2014

Kodus olemise plusspunktid

Sain endale uue mantli. Natuke tunnet, et ma mitte ainult ei kirjuta, vaid eksisteerin ja olen hoitud-kaitstud-kasitud. See va Kauri-värk on pannud kõikidele asjadele jällegi uuesti peale vaatama. Natuke lapselikumalt ja naiivsemalt, natuke terasemalt ja täpsemalt. Natuke nii nagu Katrina vaatab, kui ta on piisavalt palju nende inimeste seltskonnas, kellele ta niisama heast peast küll raamatuid ei kirjutaks, kellele ta niisama heast peast teeks kõva kalli ,kui ta neid linna peal kohtab ja kellele ta räägibki nii, nagu asjad on, mitte nii nagu nad võiks olla.

Mantel, koristatud elamine, mõte sellest, missugune ma võiks olla.

*
Igal juhul pidin ma kuulama toredat intervjuud selle kohta, kuidas mees on vaim ja naine on argipäev. Tahaks mässata? Jah, tahaks ikka küll jah. Ja vaim tahaks ka olla ja mõnikord argipäev. Kuhu me niimoodi jõuame, et ainult mehed võivad olla vaimud? Noh, olgu mehed siis tondid, need kõrvetavad lollid tondid, kes ei tea, kuidas nõusid pesta, ennast kasida ja olla. Sel juhul olen ma ise vähemalt kaksteist viimast aastat olnud vaim. Aga kuhu see viib, kui vaimul ei ole hommikul süüa ega õhtul tunnet, et ta homme kirjutada tahaks. Vaim olla on ka masendavalt stressirohke. Pidevalt kirjutada-lugeda on masendavalt vastik. Täpselt samamoodi, nagu ka pidevalt kasida-korrastada. Aga naistel on igal juhul vähem stressi ja väiksem suremus ka seetõttu. Ja ikkagi, ikkagi, ikkagi ma ei usu, et see õige on. Midagi peaks muutuma. Mitte mehisemaks ja naiselikumaks - vaid kuidagi sääl vahepeal. Seal päris keskkohas. Seal seal seal.

03 jaanuar 2014

Kodus olla

Kodus olemise kergus ja lihtsus sõlmub iga kord aina maisemaks ja täpsemaks. Siin ma siis olen. Natuke külm on. Natuke paranoiline, natuke rotikakane, natuke vennalapsene, natuke natuke natuke. Tõnis Vilu vajab kirjutamist. Intervjuu vajab kirjutamist ja lahti mõtlemist. Mina vajan kirjutamist ja lahti mõtlemist. Natuke endani jõudmist ja endaga olemist. Kodu vajab endaga olemist. Lihtsalt sellist, kus ma tuletan endale meelde, miks ma kirjutan ja miks ma Tallinnas olen ja miks ma seda naudin. Miks ma loen ja miks ma inimesi armastan ja ennast nendes inimestes, kes mind ümbritsevad. Kodus olla, tähendab õnnis olla. Õnnistatud olla.

Hea kui on kodu. Paljudel pole kodu ega kohta, jah meid õpetatakse juba lapsest saati kohta otsima, enda kohta, uurima enda kohta. Vähemasti mind on õpetatud. Memm õpetas ja isa õpetas ehkki salgasid ka. Ema oleks ehk ka salanud. Täna käisin üle pika aja surnuaial. Ema ja vanaema juurde oskan ma alati minna, aga vanaisa Vilberti, vanaema Eha ja onu Ivo-Peebu juurde näe ei oska, pole kunagi osanud. Läheks, käisin, aga ikka ei leia üles. Kui ikka üle 26 aasta käia ühel haual, siis teab, kusse asub. Kui ainult viimased viis aastat, siis ikka ei tea.



02 jaanuar 2014

Võru - nagu käevõru minu ümber

Kodus olemine kasvatab praktilisemaks ja õpetab igal õhtul natuke jooma.

01 jaanuar 2014

Uuel moel uuel aastal

Uuel moel ja uuel elul, uuel armastusel, uuel lainel, uuel ilul.