Päev kodus. Üle pika aja olin eile terve päev kodus. Omaenda naha sees ja selle lähedal. Miks sa mind loed, kui ma olen nii masendav, et mul aegajalt jooksevad silme eest jutid, sellised mustad ja valged ja igasugused.
Suu peale jookseb herpes. Sealt omakorda verd. Kole näen välja. Tunne on, et peaks tegelikult kodus olema, magama, magama, magama, aga ma ei suuda. Ärkan mingis kummastavas ärevushoos ikka kuskil 2-4 paiku öösel üles. Nad seisavad väljas ja räägivad. Majanaabrid. Tüdrukud naeravad. See ülisuhtlev tegelane räägib ka midagi. Tunne on, et päriselus, mitte selles majamelus, on ta kas Kapo või mingi veel hullem mafiooso. Sellepärast ta käitubki niimoodi ehk katsub mind jõhkralt katsuda, aga mul nagu te teate, on luulud tulemas. Hullu inimese luulud. Muide Montaigne on ka mul olemas. Kodus olemas, eile alustasin lugemist. Põhimõtteliselt oli vanameister faking geniaalne, perset ma pean kõigile meeldima, aint oma sugulastele ja lähikondlastele, et võite lugeda, aga ärge sis kõige peale, mis ma kirjutan är solvuge. No muidugi mitte sellises sõnastuses. Aga ilmselt tuleks seda rakendada minu blogis.
Ja veel, kui ma olen masendunud, ärge jumala eest teie masenduge.
Omast arust kirjutasin armastusluuletuse, aga tuli välja ikka Eestimaa kriitika. Jess.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar