Tundub, et selleks et horoskoopidest mõnu tunda ei peagi olema 70.
Mind ootab stabiilselt närune või õnnelik Hobuse aasta armuelus vähemalt. Jahp. Hoolikalt valida äärmiselt korrektseid tegelasi.
Tegelikult olen praegu üks suur õnnetusehunnik.
Ausalt.
Eile jõime end kambakesti purju. Elutore oli juua. Istusime terrassil, rääkisime juttu, mängisime vahepeal petangi ja tegime muid toredaid asju, mida võib-olla poleks pidand tegema. Noh, mina ei tohi iial nii palju juua. Tänane tööpäev kujunes veepäevaks. Hommikul istusin aga Endla sõidutee ääres ja vesistasin kasteses murus nutta.
Nutta pole muidugi midagi. Lapsik on olla. Kurb on olla. Ratsionaalselt olen endale selgeks tegemas igasugu värke. Aga sees muudkui keeb ja keeb ja keeb. Ja vahel täiesti vale koha pealt plahvatab. Ma ju tean, et see ei ole hea mõte. Et IlusKolleeg ei ole hea mõte. Aga mõtlen ikka temast. Ja kõigest sellest, millest normaalsed inimesed ei peaks mõtlema. Õige sõna oleks vist, et olen armunud. Magedalt, totralt, imalalt. Peaaegu nagu mõnes tobedas meerikalikus komöödias, kus klassi kõige hullemate prillidega nohikplika püüab sebida kooli kõige kuumemat kutti. Muidugi tuleb komöödia lõpus välja, et kutt on hull ja nohikplikal olnuks targem armastada nohikpoissi või kedagi.
Jahp. Sellised juhtmed siis.
Aga las need juhtmed olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar