09 juuli 2013

Küngas ja luuletused, Madis Kõivu uudisjutte

Imelik, mida kõike enda kohta teada ei saa, kui kellegagi rääkima kukud. Jah, loomulikult võib ju rääkida kõigest ja kuulata teist ka. Aga tavaliselt selle kuulamisega on kummaline lugu minul vähemasti. Mai tea, kuidas teil sellega on. Kuulad ja kuulad seda, mida tahad kuulda. Kuulad seda lugu, mis aitab enda olemisele kaasa. Keegi ju midagi väga vastukäivat ja koledat ei ütle. Vähemasti nii peaks olema. Kui ütleb, siis ei taha kuulata, lugeda, kaasa mõelda, siis pöördud juba ette ümber.

Saite aru, et olen hra Madis Kõivu lugend, no saite ikka, kui te teda olete vähegi lugend, siis teate, et nüüd järgneb pikk joru, millestki, mis on lõpmata sisendav ja valulik olemasolu kriis. Tegelikult hakkas mulle Madis Kõivu Murgab meeldima. Tuleb välja, et see on Tadžikistani rajooni Murgabi keskus. Jeesus. Vallakeskus. Ilmselt on mul mugavam öelda vallakeskus. Igal juhul peale jutuajamist hra Veikoga, nii imelik on mõelda, et see polegi minu endine töökaaslane, vaid hoopistükkis reisikaaslane, jõudsin ma omadega mäele. Teate küll, selline kõrgendik, mida mujal maailmas nimetatakse künkaks. Künkale keset küla või iseennast. Murgabi - sellesse külasse, kus hra Kõivu tabas enneolematu hirm surma ees. Mina jõudsin surmast eemale alles Nigeerias. Lagoses. Täpsemalt Festac Townis, Väikse Printsiga tuba jagades.

Imelik. 

Ta jättis mu seal päriselt maha. Ütles, et võin Väikest Printsi armastama hakata, kui mul isu tekib. Hakkasin? Ei tea öelda. 

Aga luuletusi on mul palju: 

*  *  *
Armastan lõikuvaid 
käejooni
oma peopesas
öeldakse mul on 
kaks kaitseinglit 
käelabasse seotud
teevad näo
et olen hirmus tähtis

tema on solvunud
et mul on 
kaitseinglid ja eneseusk
vahel ka tusk
et temal ei ole
vahel ka tusk
et teda ei ole

*
ära valeta mulle
et sa ei teadnud
millisest uksest
su uus armastatu
sisse astub
või kust ma endale
oma sassis juuksed sain
alati otsisid
väljapääsu

minust ei ole
sa tead ju

*
mu sõber on jälle Hiinas
mitte metafooriliselt
või oma mõtisklustes
vaid päriselt

enam pole need pildid
pilusilmsetest plikadest
ta läpaka kaugetes kihistustes
kuhu ta mind ligi ei julge lasta
vaid päriselt 

ma ei viitsi 
isegi armukade olla
ainult igatsen
oma Väikest Printsi

*
kajakatigedus
mu ühikatoas
oli sama äge 
kümme aastat tagasi
kui kolgend aastat
enne seda 
kui minu isa
jäi oma koikukohast
ilma, sest ta toas 
leiti viinapudeleid

tema magaski Pronkssõduri
kaitsva tiiva all
kuuekümnendate alguses
ja uskus kommunismi
kuni tšehhid 
tema näkku 
peaaegu täiest jõust
68.
kivi viskasid
ja siis ta vist enam
ei uskunud

küsis ainult
kuidas ta ellu jäi
kas seekord 
sai sein temast paremal
paremini pihta
või hoopistükkis kajakas?

oo, Tallinn
oo, Praha
oo, isa 
oo, kommunism

*

Kommentaare ei ole: