närvid on nii pingul, et tahaks nendest mõned elektriniidistikud teha oma arvutisse, et ei peaks otsima paaniliselt taga pistikut
võiks ju
pinge
millest ma kirjutama pean? spordihoonest. kus ma olen? mitte magasini tänaval, kus mu pisike iga kord aina armsamaks muutuv korter asub. lõpuks käis seal inimene, kes julges öelda, et see on kodune
kodune?
noh, loomulikult on see kodune, aga lisaks kõigele on see veel paganama oma, kas ma elan seal ka kümne aasta pärast? või veel mingisuguse aja pärast? ma ei tea
praegu on tunne, et ma lihtsalt ei jõua kirjutada, armastada ja muud tööd teha, see võtab füüsiliselt nii palju aega, et ajab hulluks, tahaks jalutada, jalutada, jalutada, jalutada - võib-olla tulekski endale eesmärgiks teha, et selle suve lõpuni palju palju lugeda, siis jalutada, jalutada, jalutada ja lõpuks kirjutada kirjutada kirjutada
aga ainult oma teksti, oma lausetega, oma loogikaga, oma valuga, mitte kellegi teise omaga
see on lausa füüsiline pingutus kirjutada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar