30 juuni 2013

Ka mina tahaks "Minu" sarjas olla

Teed, aga selle va Minu Amazonase lahti ja mõtled, et mille kuradi pärast algavad kõik reisilood sellest, et mees oli paha või naine ei tahtnud enam olla see naine. Või elu polnud üldse selline, nagu ma lootsin. Või midagi uut tahtsin kogeda. Kogesin. Noh, ütleme, et mina olen viimase poole aasta jooksul kogenud omaenda hakkamasaamatust, hullumeelsust, kohvikuid, raha tuulde loopimist. Samuti seda, et kui iga päev pesta hambaid hambapastaga, mis lubab tugevaid hambaid, siis jõuab täitsa raudhammasteni.

Naljakas, et selliseid füsioloogilised tegevused nagu söök, pestud hambad, tehtud meik võivad emotsioone kurnavalt  rõõmsameelseks teha. Mõtled küll, et pole oluline, aga on. Puhas pesu. Jeesus. Mõtled küll, et Poirot on olulisem. Ilusam. Vuntsidega. Just tegin feissari lahti ja avastasin, et movember on tore kuu ja, et IlusaleKolleegile meeldib movember tohutult. Mulle ka. Meeldib IlusKolleeg. Teda muide tunnustati hea teenindamise eest. Ei pane imestama. Aint nüüd on natuke jama. 

Võib-olla tuleks mul kirjutada raamat: "Minu Anija", mis juhtub siis kui oled kirjutanud mõne artikli oma nö raskest elust. Mitte midagi erilist. Sa satud kohalikku lehte kirjutama toredatest ja naljakatest, armastusväärsetest ja hulludest inimestest - võimsa peatoimetaja käe all. 

29 juuni 2013

inimene, motivatsioon, standardid

Tõenäoliselt tuleks ennast lahti lasta igalt poolt ja maha. Motkiri reporteriks, motkiri luuletajaks, motkiri projektijuhiks, motkiri kommunikatsioonispetsialistiks. Motkiri motkiri motkiri. Kõige selle peale loen Careerirealismi ja meel on kuidagi kummaline. Öö otsa vaatasin kriminulle ja erootikat. Elu tundus võluvalt haige ja ebanormaalne. Siis kobisin kohvikusse, teel sinna peatas mind ülisõbralik rootsi turist, kes lootis, et meist saavad sõbrad. Einoh, mis seals ikka, mõni teine kord. Mul ei ole praegu seda tunnet, et ma hirmsasti tahaks kellegagi mööda linna ringi traitada, see on muidugi halb. Ma tean.

Eile pidas Lauri oma raamatuesitlust  Kapsastes. Tore oli. Rahvast oli palju. Kõik olid kuidagi mõnusad. Maarja Pärtna eriti. Aurum oli kohale purjetanud. Ja väike jooksev Lola, kellega ma Helena Läksi tuurides tantsu püüdsin vihtuda. Kukkus kah.

Laurit unustasin küsida, et kas ta on ikka veel Ehitaja ajakirja kirjutaja või mitte. Aga olgu olla.

*
Tegelikult olen juba teist päeva järjest mõttes, et mida paganat ma seal kaugel kaugel Tsoorus esitama hakkan.

Pealkiri koorus selline: Inimene, motivatsioon ja standardid - teisisõnu, kuidas elada?

Ma olen viimased pool aastat lugend igasugu inimeste juhtimise kirjandust ja papale iga mõne aja tagant helistand. Minu postkasti ilmuvad sõnumid Linkedinist ja ASist Pärnu Konverents. Nii et pole midagi teha. Mu keelekasutus on osutunud üha bürokraatlikumaks ja õudsemaks. Loodan, et kirjandusinimesed mind pudelitega loopima ei hakka.

Ma ei ole kunagi tahtnud olla päris tööta. Samas ei saa ma öelda oma praeguse müüja töö kohta, et see ongi see, mis ma kogu elu tahan teha. Kontor on tore koht, kui seal hoitakse elu tuiksoont paigas. Vastutatakse. Teoretiseeritakse. Praktika on ikka kontorist väljaspool. Ja see on omakorda natuke hirmus. 

Kuidas panna inimesed niimoodi tööle, et nad mõistaks oma töö vajalikkust ka siis, kui see on näiliselt ebavajalik? 

Kõik maadlevad minu madala palgaga, keegi ei maadle küsimusega, mida ma oma rahaga teen? Ma isegi mitte. 

Kas ma alati saan aru, et ma olen letis, et ma ole tööl, et minust sõltub see, kas raha tuleb või jääb tulemata? Ma ei ole selles sugugi mitte kindel. 

Mis on töömoraal? Kuidas mõista omaenda olulisust? Mõista, et minu olemasolu muudab midagi? Kuidas sellesse uskuda? Teisisõnu, kuidas elada? 

Kuidas panna inimesi endasse uskuma? Paremini tööle? Kuidas teha neile selgeks, et elu ei ole mujal? Elu on siin? 

Kas seda üleüldse on vaja selgeks teha? Kuidas teha elu mõttekaks? Sisukaks? Oluliseks? Tähtsaks? Ka siis, kui see töö, mida inimene parasjagu teeb on lihttöö?


Mul on tunne, et tööandjad ja eesti ülikkond üldse ei saa aru, et küsimus pole ei palgas ega tasuta hariduses-meditsiinis. Vaja on erinevate inimeste kaasamist eripalgelisse ühiskonda. Et minu ülemus ei julgeks käituda vastutustundetult oma töötaja suhtes ega ka vastupidi tema töötaja ei julgeks käituda vastutustundetult oma töö suhtes. Kõik peab algama siiski sellest, et nähtaks erinevusi.

Miks ei võiks olla nii, et raamatupoemüüjad saaks kasvõi teatripileteid odavamalt ja vastupidi näitlejad-lavastajad raamatuid odavamalt osta? Toimuks tihedam ja täpsem koostöö erinevate asutuste ja inimeste vahel? 

Ja sellegipoolest hirmutab mind standardne elu. See tundub kafkalik kuulumine ühte paljudest ühesugustest karpidest. Naeratamine kõigile ja kõigele teadmata oma tegelikku eesmärki, küsimata selle järele. Arvestades, et see ongi koht, kuhu mina pean jõudma. Kas pean? Kes meist peab? Kuhu peab? Kelleks peab? Kuidas peab? 

Kui kõik inimesed õpivad läänelikult tarbima, nii nagu nad seda juba teinud on, siis mis saab maailmast üleüldiselt. Võtke kätte suvaline naisteajakiri, kuhu sisse on pandud vibreerivad nimed Julia Roberts räägib Lancome'ist, Katrin Viirpalu meestejalatsitest, mida ta peab endale ostma. Ega ma ka ju Robertsist kehvem ega Viirpalust hullem taha olla. Ikka nende moodi, nende jälgedes. Ja kui ma nende jälgedes ei taha olla, siis ikka oma hipist sõbranna moodi. 

Tegelikult võõrastan praeguseks kõike. Ka tunniaegset mediteerimist hommikul, mis tundus mulle kolm aastat tagasi supernunnu ja mille pärast ma meeletult Väiksesse Printsi ära armusin, samamoodi nagu üleliigselt võõbatud silmnägu või liiga kalleid kingi. Ma ei tahaks olla ükski nendest - ei prillidega intellektuaal, kes aina raamatuid loeb, (seda tarbimist propageeris Viirpalu) ülevõõbatud kümnekordselt keeruliste ühendite seguga printsess Kate või tuhaga nõusid pesev hipikommuuni kuuluja. Nad kõik tekitavad soovi otsida kiiresti üles mingisugune uks, kust väljuda. Ma ei suuda. Ma ei taha. 

Ise tahaks olla. 

A see lõpeb tavaliselt nii, et ma ikkagi kukun jälgides inimesi neid jäljendama. 

Jah. 

Uhhh.

Kas meil on vaja ühiskonda, mis toimiks ainult majanduskasvust tõstetuna või saab ka kuidagi teisiti?

28 juuni 2013

Korras

majaomanik käis külas, küsis, et kas kõik on korras, mina ütlesin, et ikka on korras
lihtsalt jaanipäeval põletati meie hoovi peal võõrkeelselt tugitool ära
mitte et mul midagi otseselt põletamise vastu oleks
ei ole
tuli on ikka tore
lihtsalt et kuidas ja kes ja mispärast ja mismoodi
see on küsimus
aga ilmselt pole mõtet selliseid küsimusi esitada
kõik on tegelikult korras

K

27 juuni 2013

ülisühtlev teismeline

väike ülisuhtlev teismeline plika
küsib küsib küsib küsib
mina ei tea, kuidas vastata ära
kõikidele küsimustele
ema taandub rahulikult leti äärde
tuletab meelde eestikeelsust
rahumeelsust, oskust tõmbuda
natuke eemale küsimisjulgusest
tüdruk hakkab korraga inglise keeli
kiiresti ja julgemalt veel rääkima
need on need kolonisaatorid
kas tead, tunnevad vere ja hirmu
lõhna, panevad ennast maksma

isa vaatab pilti emast
ütleb, et olen ikka väga temasse
äkki tõesti

*
thinking putty - tark plastiliin

26 juuni 2013

saab?

kui usust saab vähemus
ja minust saab heldimus
ja kodust saab enamus
ja kõigest saab kõrini
mis saab minu varjust
mis saab minu elust
mis saab

25 juuni 2013

24 juuni 2013

Et nagu filmistaar

Hea on.
Kodus olla.
Isegi kui kodu pole päris kodu.
Oma kodu ajab närvi.
Samas puhastab meelt.

Ahjaa vennanaisele näitasin IlusaKolleegi pilti. Ütles jah, et nagu filmistaar.

23 juuni 2013

aga see ilus asi on kõige tähtsam asi

täna ma siis nendin üle pika aja, et olen valel päeval tööle sattunud
silm sügeleb ja ajab tatti välja
ehk siis
elusilmapilkseltpaigas

*
ahjaa, ma tegin täna avastuse
minu mehetüüp on finantsidioot
minu enda tüüp on naisfinantsidioot
kokku teeb see
palju kära ei millestki
aga püsivalt deitimas

22 juuni 2013

Päev pargis

see lugu, kus sa ümber pöördud
keset pargis kõndimist
korraga, jälgid väikest plikat
kes võiks vabalt su tütar olla
Milana on nimi
nagu oleks mõni väga kallis automark
aga tegelikult väike punases valgetäpilises
kleidis tüdruk
peaaegu nukulik
ta ema seisab natuke eemal
ta ema kordab veelkord seda
mida ta tütar ei kuule
ja mina vaatan tütart
ja tütar vaatab jooksjat
kes kisub põlve lõua alla
ei näe midagi
ei kuule midagi
tal on kõrvas klapid
ja silmad ja hing lihastes kinni
täna on tema päev
saada olümpiamedal
Milana proovib ka
niisamasuguse põhjalikkusega
kükke teha
ema hüüab veel
hüüab, et preili Milana
jooksja kummardub varvasteni
Milana seisab otse tema ette
"Tere!" ütleb jooksja püsti tõustes
korraga ehmudes
et tema pole ainuke
kes lihastetööd jälgib
siis ta tagurdab pisut
lehvitab ja tuiskab edasi joosta
Milana jookseb talle järele
aga viltlillepeenar jääb ette
ja põmm kukub ta peenrasse
ema tuleb jooksuga
ei ole kohta uudishimul
ja olümpiamedalil
kaheaastase elus

*
Poiss rulaga Tammsaare muuseumi juures, ma ei suuda neist vist peale filmi "Käsikäes" enam kunagi normaalselt mööduda. Ja Müürilehe lugu Risto Kozeriga, kes laseb mul sõita viisteist sentimeetrit kõrgemal maapinnast erinevatel Tallinna ja Tartu ja Võru teedel. Kohe tahaks juurde minna ja küsida, et kas poiss rulaga äkki õpetaks mulle rulatamist. Ei julge. Istun. Ootan. Mõtlen ja kujutlen end kontsakingadel rula seljas mööda Tallinna ringi sõitmas. Ilus ja julge kujutluspilt. Täpselt selline nagu peab. Umbes nagu filmis. Mul oli kunagi üks austaja rulaga, miskipärast tegi rula mulle tookord nalja. Praegu ilmselt mitte. Ma ei tea enam miks. Ahjaa ühe sõbraga käisime trikirattureid vaatamas. Täitsa teine maailm.

*
Sanna sõidab Türki. Väike Prints Hiina. Mina oma pähe. Nüüd, kohe.

21 juuni 2013

Tänapäevaselt palju

Peegel

Ta seisis peegli ees - pikkade, poolde õlga kasvanud juustega, silmad avatud, huuled paokil. Ta oli nii ilus, et peegel oleks pidanud ainuüksi ta näo peegeldamisest killustuma, sest häbi oleks pidanud olema midagi nii hunnitult ilusat peegeldada. Aga paokil suus olid valuskatkised hambad - puseriti paremale ja vasemale. Nende juurestikus õgisid tema ilu ussid. Ta kiskus neid sealt välja ükshaaval, seni kuni peeglil hakkas paha. Ta pidi järjekordset noormeest suudlema, eelmised olid ta suudlusest surnud usside pärast.

Armumine

Kõige raskem on ära armuda nii nagu on vaja: elementaarselt, ausalt, lausa vabausklikult. Nii et hing ei oleks kinni, vaid avatud ja julge sellest tundest. Avatud andma endast kõik ja vastu võtma veel rohkem. Absoluudistama ennast ja oma proosalisust - olemata ülbe ja jõhker teiste hingede ja kehade suhtes.

Motivatsioon

Ausalt öeldes ma vahel imestan selle üle, kui tühi on inimene. Jumalata? Üksi? Teistega koos olles? Kui tühi ja mitmepalgeline ja julm ta on. Mina olen. Teed ei ole. Tee tuleb ise teha ja selle tegemise käigus tuleb endaks saada. Sundida ennast olema julge. Kuidas?


Päev, kui ma sain aru, misasiloom see kirjanik-luuletaja tegelikult on

Esimest korda oma elus sain teada, et ma ei oska persetki kirjutada või noh ma ei tee seda teadlikult ja visalt ja distsiplineeritult, kui ma temaga tuttavaks sain.

Mul oli peika.

Või - tüüpilise suhteeirajana nimetan ma kõiki meestuttavaid, kellega ma end kogemata tänavanurkadel musitamas taban - silmarõõmudeks. Ja musitamine kõlab ninnunännulikult, aga tabavalt, arvestades minu suhtumist igasugustesse sugulistesse tegevustesse. Suhtumine on mul üsnagi vastuoluline, nagu ma isegi aegajalt.

Ja rõõmud valmistavadki tavaliselt rõõmu - silmadele, vahel pakuvad ajutoonust. Praegu kõlab nagu rääkisin mõnest kasulikust A või B vitamiinist, mida alla neelata õigel ajal. Eelkõige pakuvad nad väheke tähelepanuvõimet oma välimusele, mida ma enamasti eiran rohkem kui siga pärleid.

Korraga peale silmarõõmu tundmaõppimist - olen ametis kõrvaaukude tegemise, vahel isegi lokkidega. Mõnikord panen koguni iga jumala päev endale uue ja veel ilusama kleidi selga, et ainult inimestele meeldida ja see tuleb mul hästi välja. See kõik kestab seni kuni  silmarõõm on nii õnges, et igav hakkab.

Aga enne seda igavuseperioodi, mis tuleb peale teist kuud. On huvitatuse periood. Oma päriskirjanik-luuletajasõbrast-silmarõõmust rääkides tulebki mainida, et ta oli ajutoonus. Ma pole mitte kunagi oma elu jooksul nii palju püüdnud kunstinäitusi, teatrietendusi ja raamatuid ümber rääkida, kui temaga koos olles. Kõige veidram oli see, et ta viitsis seda kõike kuulata. Plusspunktid, plusspunktid mu kallile.

Ma ei ole suutnud kellelegi nii üksikasjalikult ümber rääkida oma sündimise ja suremise metamorfoosi. Kellegi teise puhul pole ma julenud ennast emotsionaalselt nii lõhki ja ribadeks lõigata - valusalt ja avameelselt, et nüüd, kui me kogemata ühistele üritustele satume, on mul sama hirmus talle silma vaadata ja endast rääkida, kui oleksin maailma kõige suuremates tornaadodes süüdi. Olengi, tuletame meelde, ma olen Katrina ja ma jään Katrinaks.

Kellegi teise puhul pole ma käest kinni hoides nagu muuseas maininud, et see on psühholoogiliselt normaalne suhtefaasis, kus inimesed käituvad nagu vanemad oma pisikeste lastega. Hoiavad käest kinni, musitavad, nunnutavad. Noh, olete küll näinud neid mammasid-papasid lastega.

Tegelikult ei ole mul kunagi mingeid faase. Olgem ausad, enamasti arvan ma, et mees tüdineb minust kahe esimese kuu jooksul ja kui ta seda ise ei tee, siis tüütab ta mind ära.

Minu sõbraga - olgem ausad, lõppkokkuvõttes on nad kõik mu sõbrad - seovad mind ühised tuttavad ja kahtlasevõitu küsimustik: kas sa oledki selline, mõttetult kõikidega koosolev litsakas (justkui litsakas) kergemeelsus ise.

Noh igal juhul pole ma see tüdruk, kellele sa "Kon-Tiki" kingid, sest ma olen ülbe ja enesekeskne. Ma isegi ei püüa meeldida, ehkki nagu peaks.

Igal juhul mu silmarõõm analüüsis, lõikas lahti, lapitas, tõmbus kõrvale, unustas, kaotas, jõi end silmituks, kustutas mälust, poetas tõenäoliselt meie kummalisest ja hullumeelsest, peaaegu painavast suhtest ka sinna oma mentaalsesse märkmikku tähelepanekuid elust enesest, mis olid sama valusad ja kirglised nagu ta isegi.

Mina ei saanud tema kirjutamishullusest enne aru, kui astusin üle tema koduläve. Pisike korter oli paksult täis raamatuid, mis kõrgusid kuhjadena taeva poole.

"Et ma siis teen uurimustööd," sõnas ta otsekui muuseas ja mina kuulasin teda ammulisui. Sel hetkel sain aru, et ma ei ole kirjanik ega luuletaja. Et olen hobifanaatik, kes vaid vahel on hobihulluses psühholoogiast ja ajaloost, aga mitte kunagi selleks, et kirjutada fantastiline armu- või vihalugu.

20 juuni 2013

lahti

mul on tunne, et olen pahatüdruk
ja see on nii hea tunne
ja naljakas
ahjaa Liinal on jälle üks äge lulla üleval
täitsa räägib sellest, mis ajab inimesed marru minu ümber
ja minu ka
tundub, et mõne mehega saab suhelda
läbi luuletustekeele
ta kohe nagu arvab need vihjeks
ja siis on maru lahti

*
hommik, nagu asja kiuste helistas mulle mikromegas, kelle luulekogu on muide ilmunud ja küsis, et kuda kapsastes pidada luuleüritust
mai teadnud, seisin keset hoovi ja kaesin kakivat koera
ja tundsin korraga elu absurdi

mulle räägitakse luulest, kapsastest ja mina vaatan kakivat koera

19 juuni 2013

klienditeeninduspaanika

koju peab sõitma
kirjutama peab
mõtlema peab
tegutsema peab

*
klienditeeninduspaanika

18 juuni 2013

lugusid loomadest ja innust

kokkuvõte
ebaõnnestunud katse armuda
sujus sinnamaale
et mind saadeti pikalt

ootasin ma seda?

ei tea.

*
Kui taevas lõhkeb punaseks ja võimsaks, siis ta lõhkeb, keegi ei küsi, mida sa selle lõhkeva taevaga pihta võid hakata. Sa ei pruugi midagi pihta hakata. Ja see on omakorda õnnetu juhus, kui... Meil kõigil on siis õnnnetu juhus olla see taevaalune kangekaelne mass kodanikke, keda taevas ei armasta. Ja taevas ei armasta nagunii, tee, mis sa tahad, ta on pikk, lai ja hõljub meie kohal. Atmosfäär.

"Ära minu peale aega raiska, sul on terve suvi, terve elu, terve terve terve,"

Lillit vaatab teda nagu opakas. Ta ei saa ikka veel aru. Ta ilmselt ei hakkagi aru saama. Õnnetu? Ons Daavid õnnetu? Või on tema õnnetu? Või on nad mõlemad õnnetud? Või mis selle kõigega on?

Mis on terve? Mis on poolik? Mis on hea? Mis on halb? Mis on lihtne? Mis on keeruline? Mis on valus? Mis on vahe? Mis on mis?

"Mis on mina jäin peale."

"Sa oled selline, vastik, õiendav, sa ei lase olla rahulikult. Ma ei salli sind."

"Ju siis. Ju sa lähed minuga hulluks."

Lähebki. On juba. Mis teha?


17 juuni 2013

mina

tuleb vist tunnistama hakata
et olen armunud
ja see pole viimane kord
et armuda
aga sellegipoolest on vastik
sest ma leian end ikka
kuidagi kripeldavana
su kõrvalt käed peaaegu põimitult
su juustesse surutud
ja nii hea on
nii paganama hea on
et lausa imelik hakkab
missiis et siin, kus ei tohiks
nii hea olla
et imelik hakkab
ja omamoodi valuski ehk
peab tunnistama
et olen vist armunud

16 juuni 2013

tead

tead, see kui sa ei räägi minuga, see ei olegi kõige hullem
siis on see teatud vabastav vaikus
millele ei ole võimalik nime anda
mis lihtsalt kestab tuhandeid
hingi ja aastaid ja korralagedusi ja sõnu
aga kui sa räägid minuga
siis on see ka vaikuste vaheline tandem
silmad ja sõnad ja veel midagi
mis hoiab mind korras ja ma tean
et sind ka

*
tuleb siis välja, et ma ei saa jälle pooltest asjadest aru, või kui saan, siis tõmbavad nad mind nii pingule, et ma tahaks karjuda, aga ei suuda korralikult, täpisteaduslikult, vaikimata. ellekas tõmbab mind segaselt avatuks raamatuks ja mina tunnen, et ma ei hinga enam.

"su väljavalitu ei tohi juua," kõlab nagu robustne karje, appihüüe, sisselüke, valus kohalolu löök näkku, mis ei tee midagi muud, mis isegi ei valuta südant niimoodi, nagu see tegelikult peaks valutama. kell kolm hommikul, peale seda, kui olen tundide kaupa visanud paremale ja vasemale kaarte, kui mu telefon tiksub olemasolusse kiiremini ja mõistvamalt, kui teised telefonid - jõuan ma aeglaselt endani - jah, ma olen täiskasvanud, aga ometi mitte

mu valikud keerlevad ümber poisikeste, kes ei kasva kunagi suureks, ja ma ise keerlen ümber poisikeste, kes ei kasva kunagi suureks, kes joovad ennast suureks ja julgeks, kes ei ole seda niisama

15 juuni 2013

katkiste põlvedega

kui ma sinult küsin
et mis sest saab
sellest lõunast ja õhtust
ja nendest veidratest hetkedest
kui meie oleme koos
ja sa vastad, et sa lõikad mu põlved veriseks
siis ma tunnen, et see ei ole võimalik
ja et kõik on võimalik
tunnen, et ma olen poole noorem kui ma olen
ja poole lollim kui sina
ja see on hea tunne
see mittevastutamise tunne

+
sa lõikad mind sirgeks
ise teadmata kuidas
ja siis hakkad sa rääkima
nendel teemadel, mis pole olulised
mis teevad samamoodi haiget
nagu
teema puudumine
sa oled täiskasvanud naine
miks sa lapsi ei taha
tahan, aga mitte niimoodi
sa oled tark naine
miks sa raha ei teeni
teenin niisama palju kui sina

+
ja siis sa pöörud ümber
et öelda lihtlausetes seda
mida ma kardan kõige rohkem
siin maailmas kuulda
oma hirmu
ootamatuse hirmu
karda kui julged
ja tahad
mina

eemaldun

13 juuni 2013

kõigil on midagi

sellega võib su katki teha, nii nagu sa oleksid mõni nukk, kellel soolikad seest kiskuda
tuleb välja, et ma olen võimsam kui orkaan, lõikavam ja valusam ja vahedam
ja kõikidele jääb see ette
tegelikult on vaja sissejuhatuseks külli-riini või mõnda teist inimest
kes teab kuidas sisse juhatada ja välja
sõeluda see, mis on tähtis
mina lihtsalt hingitsen
sõnades ja valus
nii nagu vana naine kunagi
nii sapiselt kui see ka ei kõlaks seisatan ma korraks
et sinuga koos
minna välja endast
aga ei suuda
uni halvab kogu minu olemise
ja olemine halvab kogu minu une
ja siis me lihtsalt oleme
nii nagu inimesed ikka on

vaevu elus
vaevu surnud
polnudki nagu selles filmis
kus vend tappis venna naise pärast
kes oli võimetu kedagi armastama
polnudki nii, et keegi on kellegi oma
ja
siis
et miski on kellegi teise oma
loodus ei salli ilmajätmist
mõnel on raha, teisel armastus
mõnel on töökus, teisel nali
mõnel on sõbrad, teisel võim
loodus ei salli ilmajätmist

kõigil on midagi

12 juuni 2013

lucky me

kumu on kõige parem koht maailmas ja mina olen kõige kumum inimene maailmas ja ma saan hollywoodi tantsima minna, kui ma töökaaslase kuuspaki ostan ja pileti välja teen

jaa

ja sis me võib-olla ei tüüta enam teineteist nii palju edasi

*
mu töökaaslanna arvab, et ma olen koos ilusakolleegiga
ei ole
aga mulle meeldib temaga rääkida
kuigi viimasel ajal
on see õudne
ta ei kuula üldse midagi, mis ma ütlen
ja see häirib mind
ta ei armasta mind

aga teda tuleb sellegipoolest korralikult ekspluateerida
ma polegi hollywoodis peol käinud
kuulsin, et tema käib
loodan elusast peast tagasi tulla
ja teda vähem tüüdata

11 juuni 2013

ruum

uneruum on vabanemisruum
millesse sukeldudes avastan enda unetuse
või unisuse või unistuste maa
näppava reaalsuse, mis ei lahku ega lahku
ei minust ega ka meist
kes me oleme inimesed
surnud ja elavad
lõikuvate nägijalike silmadega
ootame ootame ootame
kalgilt mingit ülesärkamist

millest

poliitikast
Rein Raud kirjutab, kuidas rääkima peaks poliitikast
mitte poliitikutest
elust mitte elukunstnikest
koertest mitte koertekaebajatest
heast mitte kurjast
aga ometi räägitakse sellest
millest rääkida annab
ja mina olen rohkem väsinud
kui ma tahaks olla
buster keaton (1895-1966)
ta tegeleb õhinkrapsakalt detektiivindusega nagu mina Hercule Poirot´d või Tom Barnabyd vaadates

*
mis lugu räägib
vana elust ja ajast
rebenenud näoga
käredalt kahvatusiniseks
värvitud laugudega
ootmatust täis
kulunud naine
raamatupoe
leti taga
taganemata sammugi
oma pühadest julmustest


lõhkudes katki
kord sõnad
kord enda
kord minu
kord inimesed üldse

ise lased lahti
oma unistustest
ise lased lahti
iseendast
oma mugavuses
oma rahaahnuses

soostub ta mulle meenutama
nagu mu kõige jõhkram
tulevikupilt

*
me tookordne tulek
võttis aega ja võhmale
meid oleks võinud
ikka rohkem olla
sinisilmseid sitikaid
absoluutselt vaikivaid
reaalselt kohatuid
kehasid kõhklemisi

võisime ju uskuda
kahe peale kokku
et meil oli
selles riigis nende
inimeste keskel
oma koht

tegelikult olime reptiilid
kes kogemata
George Bushi
ajju pugesid
et mingit sõda alustada
et ennast kehtestada
et lugeda ja olla loetud
nende hullumeelsete
ja -keelsete hulka

keda mõisteti paremini
hukka
keda mõisteti paremini
kui neid teisi
sest nemad olid
kehtestanud
 enda

keele

kus polnud ruumi venelastel ega araablastel

10 juuni 2013

pühakutest ja muidu

muidugi ei juhtu sellest midagi, kui ta su ära tapab
tal on pikad punased küüned, lumivalge nahk ja süda, mis jätab kogu aeg lööke vahele
teil kummalgi pole midagi
selle vastu kui ta su ära tapab
ta ei oska teisiti
ta ei suuda enam sinuga ega sinuta elada
ta pea käib ringi
ta sees käib ringi tont kurat ja lumesadu
ta poeg seisab hommikuti ema juures ja vaatab lühikesi blonde vahutavaid juukseid ja ta pojal on tunne, et ta tahaks oma ema suudelda
kuklast
nii nagu see mees
kelle ema ära tapab
ta teab, et ta ei tohi
ta tunneb, et ta peab

Ruth Ellis(1926-1955)

Be a saint in any form.

d

luuletustepühapäev

kui sa küsid, kallis
kas ma armastan su silmi
pruune-siniseid
valgelt kangeid vihaseid
ja üksindusest kalke
armastan nii nagu ikka
kehvalt lubades
endale tehasetöölise nalju
standardsete karpide
ja meeste osas
ma ei vaevu taga nutmast
ega ette seda
kes sa eal ei ole
oled nagu oled
ennasttäis ja laisk
kuid ära ole kole
ma ei suuda armastada
inetust

*
kallis, lõpmata tore
on kõlada absurdse narratiivina
su sees kui lillekobar ja pügmee
kes kokku said
nuusutamises
mina hingan sind
vean su lõhna
oma juustes kaasas

sa istud vaikselt
ootamisest tumm
tahad olla supermees
unistuste autoga
stereotüüp
kes halvab mu armastust
aga su lõhn toob mu
tagasi su juurde

*
üle olla sellest
vahedast ükskõiksusest
mis ei lase mul tõesta
ja minna
mööda Tallinn-Tartu
maanteed Võru poole
oma lagunevasse koju
mis korduvalt korrastudes
saab endale uue
ilme ja tegumoe

kleebin pildi oma
surnud emast
laenuks saadud kingadele
kontseptuaalne kunst
kõverdub tõeluseks
ja armastus saab
veelkord sõna
hääl kähe
silmad vaatamisest
punased
hing kinni

'
*
me ei libise teineteise lukku, mu armas
oleme pandud teineteise ees lukku
sina supermees
mina kassnaine

08 juuni 2013

vaikus

tungida läbi su vahedalt vaikiva pilgu ja näha, kes sa oled
näha su traagikat, mis on ühteaegu nii naljakas, et ma ei suuda
isegi sõnadesse panna

sind

ja ennast

selles, mis teeb inimese jaburaks ja kõikehaaravaks, kõikjalolevaks, valusaks

ilus

07 juuni 2013

paljuütlevalt eimillestki

kiiu - kinnisvaramaakler
standardid
- täna saatsin ilusalekolleegile smsi ka standardite kohta
temale meeldivad ka standardid
ma ei oska neisse kuidagi suhtuda
tülikad nad ei tundu, aga tekitavad sellise õdusa emotsiooni, et kõik on korras
on ka? no ei tea tegelikult, kas on
töökaaslane rääkis kliendist
õudne klient? hea klient? minu sees rapsib vaikus
ei ole tegelikult vahet

*
natuke piinlik pärastlõuna tammsaare muuseumis, mu arvamuslugu on finito, mis finito
aga mõnele on ta oluline
mida ma siin tõestan? et kirjandusteadus on tähtis? seda ei ole vaja tõestada
miskipärast tahaks ka rääkima hakata standarditest
või pagunitest
sõbranna viis tingile, kõhul kõige mõnusam laps, keda ma ka sain usaldatud hoidma
tunne
kribas ennast lahti
koolikaaslasi on alati hea näha,
teadlane olla on rabe ja hullumeelne korraga

kui sa oled midagi oma elus täitnud, siis sa oledki see - standard enda meelest, kuhugi jõudnud, teiste meelest võib-olla ka, ehk olekski standardeid rohkem vaja ellu, aga just neid emotsionaalseid standardeid, et kuidas inimestega ei saa käituda, et kuidas tuleb käituda,

*
vaikusest hoovab kohale absurdireaalsus, makaronisupp BFMis kõlab palju paremini kui kinnisvaramaakleri väljatehtud lõuna, ehkki suhteid ja sidemeid tuleb luua, see käib elu juurde, tädi helistab, pole vist mulle kuu või kaks helistanud, aga nüüd näe helistab.

*
Võib-olla ma lähen ja vaatan ta üle.

Ütlen, et tore on, et ma sind tean, ja siis võtan asjad ja hakkan tagasi tulema,

Võib-olla reisin pöialpüsti terve Eesti sel suvel läbi, vaikselt vahedalt enese teadmatagi iga hetk armudes sellesse, mis mind ees ootab, kaardistades iseennast eneseootuses iga kord, kui ma jõuan jälle kuhugi võõrasse ja ometi oma linna

oma saart ma ei otsi
oma linna otsin

*

06 juuni 2013

*

poisid lebasid suures toas laiali
nii nagu oleksid nad äsja puudelt alla kukkunud terased linnud
või teri otsivad terased linnud
ja leidmata teri, heitsid hinge otse taevasse
mina olen täna koristaja
kuskilt tuleb mõni nääps lill ära koondada
kuskilt tuleb võtta üks suur ja tihe mõttepaus
et poisid ellu äratada
mina olen ju naine, mittefiktsionaalne
päris lihast ja luust ja mina mõtlesin nad põrandale
lebama ilma ainsagi kriimustuseta
ja nemad
lihtsalt lebavad, seni kuni mul saab isu täis nende vaatamisest
ja õhu ahmimisest
ja veel millestki

täna istusin bussi, sõitsin Kiiule
tagasi jalutasin, jalutasin ja siis võttis mind üks kinnisvaramaakler peale
ma ei karda enam jalutada
ega kinnisvaramaaklereid
järelikult minu tööst ajakirjanikuna on kasu

04 juuni 2013

ilusad ilu valusad valu

laura põldvere improviseerib minu visiooni muusikaliseks
paula mustikas
nii hea oli filosoofiga eikusagil kuskil olla
muusikaakadeemia eksamid
mõte jookseb tühjusse
vaikus kaob
rütmid lõikavad hinge pisikesteks tükkideks

kas sa armastad mind?

mu elust läbi jooksvad
punased puust niidid
otsaette kleebitud
nagu sõnad ootavad
ehmatusega
esimest ööd
selle seltsis
kellega on
esimene suur
võib-olla armastus
ära kao
kao kao kao kao
on mul sinust
armastust või abi
heldimuspisaraid
või valu tunda
otsa ees puust punaseks


03 juuni 2013

aga salumäe sai endale külaplatsi, mis oli juba ammu tema külaplats

mul ei kuku inimesed eriti välja
kõik on kuidagi 
katki
suhted ja mu enese emotsionaalne alastus
mida ma jälle tahan
kohaloleku nõtket jõudu oma seljaajus surumas
mitte põdeda - liikuda selle suunas, mis annab mulle vabaduse
paljajalu asfaldil ennast taga otsida
otse tühjusse ja enda poole kõndida
Anne Ragde tekitab tunde, et ainult niiviisi tohibki kirjutada, kasutada mõtteid ja ennast - seljatades vaikust ja vahedust, teadmata omaenda teist nime


02 juuni 2013

pingul

närvid on nii pingul, et tahaks nendest mõned elektriniidistikud teha oma arvutisse, et ei peaks otsima paaniliselt taga pistikut
võiks ju
pinge

millest ma kirjutama pean? spordihoonest. kus ma olen? mitte magasini tänaval, kus mu pisike iga kord aina armsamaks muutuv korter asub. lõpuks käis seal inimene, kes julges öelda, et see on kodune

kodune?

noh, loomulikult on see kodune, aga lisaks kõigele on see veel paganama oma, kas ma elan seal ka kümne aasta pärast? või veel mingisuguse aja pärast? ma ei tea

praegu on tunne, et ma lihtsalt ei jõua kirjutada, armastada ja muud tööd teha, see võtab füüsiliselt nii palju aega, et ajab hulluks, tahaks jalutada, jalutada, jalutada, jalutada - võib-olla tulekski endale eesmärgiks teha, et selle suve lõpuni palju palju lugeda, siis jalutada, jalutada, jalutada ja lõpuks kirjutada kirjutada kirjutada

aga ainult oma teksti, oma lausetega, oma loogikaga, oma valuga, mitte kellegi teise omaga

see on lausa füüsiline pingutus kirjutada

maailmamuutmise aktsioon

imelik tunne on jalutada väljas
ma ei ole saanud tükk aega ennast endana tunda
tükk tükk tükk tükk aega
jah
ma pean selle eest maksma
raha vähem teenima
asju tegema teisiti, kui ma neid seni olen teinud
tundma ennast vähem süüdi
ma ei teagi
aga jalutada
lihtsalt jalutada
on nii paganama hea
see kolleeg on muide Iluskolleeg eelmises postituses - muidu me hängime töö ajal tema leti ääres, jutustame maast ja ilmast, a ükspäev otsustasime, et istume kuskil muru peal kella kaheni öösel, täitsa äge oli, ta on selline depressiivne tolgus, kui paremat pole kuskilt võtta, tuleb ta võtta, aga õnneks on ta ilus, nii et tegelikult paremat minu mõistes polegi kuskilt võtta, ja mina heldin nagu viimane vanainimene tema peale ära, muudkui käin ja kallistan, siis ta annab teada, et ta on tundetu jobu, mida ta võib täiesti vabalt olla ka, ega ma eriti palju parem ise ole, aga mulle meeldib tema jaoks olemas olla, ma ei tea, kui palju talle meeldib minu jaoks olemas olla, olgu siis tundetu jobu, olgu siis plaaniliselt hüperüksildane paljude tüdruksõpradega, keda ta ilmselt natuke kõiki ihaldab, teades, et ei või kedagi neist eriti endale lubada, sest tal omast arust pole midagi pakkuda, noh, olgu siis nii

inimesed on imelikud
kui neil on palju, nad isegi ei näe, kui palju
kui neil on vähe, nad näevad seda vähestki nii suurena, et see sära, ehmatab ära
noh, need on muidugi erinevad inimesed,

kas raha on oluline?
kas aeg on oluline?
kas maailma muuta on oluline?
ilmselt on

aga kõik see pole vähemtähtis sellest, mille poole me pürgime
unistustest

UNISTUSED
on kõige tähtsamad
mina unistan maailma muuta

01 juuni 2013

roosaraamat

tige töökaaslane, kes ei tea, kuidas olla
ja mina, kes ma oma rahune-maha-rahune-maha aktsioonis muutun pealetükkivaks vanainimeseks, et endal hakkab ka imelik olla
minule meeldib roosaraamat
feministidele EI meeldi