Sõnad saavad endaks alles siis kui tüdruk on vaba sõnastades, kui ei ole pidevalt tunnet, et midagi jääb ütlemata, kuskil on kõhklus, et... Kõhklusi on palju, aga lisaks kõhklustele on veel midagi, mida muidu olla ei saa. Selgroog.
Kas te oskate minule rääkida prügilatest?
Ei?
Kurb lugu.
*
Tead, mis ma kõige rohkem kardan
seda, et ma ei kuulu lõpuks kuhugi ei kirjanike, luuletajate, müüjannade, ajakirjanike ega kurat teab veel kelle hulka, et ma olengi juba algusest peale eikeegi
see juhtub nüüd
juhtub ja jahmatab mind
see juhtub inimesena, kes ma praegu olen
kui ma su luulekogu esitlusel käisin
näost hall
ja ometi jumekas
võib-olla juhmakas ka
see juhtub alati meiega koos olles
meieks saades
see juhtub kohe
kui me uksest välja jookseme ja endale silma vaatame
meie
ma püüan hoolida
aga ei suuda
mitte mingitki pidi
mitte kuidagi
hing kriibib sees
veri käib ja jõhkrutseb
kuidas see tegelikult oli
kuidas
kes ma olin
kelleks ma saada tahtsin
luuletajaks? luuletajaks
kirjanikuks? kirjanikuks
aja luuletajaks aja kirjanikuks
kõik eelöeldu eeldab hoolimist
aja maha võtmist
sisse võtmist
nagu oleks see mõni tablett
ei ole ju
aeg on ajast aega niimoodi olnud
et sa ei tea
enne kui ta on läinud
et ta on olnud
paaniline hirm tookord, kui su luulekogu esitlusel käisin, kui kõik inimesed rääkisid tarka juttu, või seda ,et valdur mikita on ilus ja veelgi targem mees, siis mina tahtsin rääkida greiderdamisest
võib-olla oleks nad ümber pöörand
ja öelnud, et ma olen ära pööranud
ja võib-olla ma olen ka
kesse kurat seda teab
midagi ma kindlasti olen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar