Kus on ema?

tavaliselt minu papa küsib endalt, et kus on minu ema

ja siis on ta üsna šokis

ja siis kipub ta ise ema mängima

imelik

emadepäeva

minu ema on tegelikult kogu aeg minuga

sealsamas selja taga

ümberpöörd ja ta näeb mind

mittevähe 

palju

kaasas

Eile rääkisin Topofonil Maarja Pärtnaga, väga äge tüdruk on, selline, kellega tahakski rääkida, mind huvitas Lauri, Maarja ütles rahulikult, et saab käe valgeks, siis ei muretse enam nii palju, et kas on head luuletused või mitte, siis lihtsalt kirjutab ja on õnnelik.

Turundus.

Eile tuli see ka kuidagi üle huulte.

Ma ei ole enam üldse kindel, et kas ma võin endale lubada seda, et ma mõtlen, kuidas toime tulla teadmisega, et ei eesti kirjandust ega luulet osta need teised inimesed. Muidugi ka sellega, et ma tegelikult ei tunne ennast kirjandusteadlasena või kriitikuna sugugi mitte hästi, pigem kuidagi veidralt. Ma ei ole seda. Ma ei ole mingi kuiv nurgas istuv ainult e-mailide, veinide ja teoreetikute seltsi nautiv asi või noh inimene. Ma ei ole nelja seina ja ainult kõrgete ideaalide või kunstide inimene, kuigi ma vajan neid seinu ja kunsti ka vahel nagu õhku. Ja loomulikult on need luuletajad-luuletajannad alati kuidagi teistmoodi inimesed, võib-olla isegi rohkem inimesed, kui tavalised inimesed, kes ei julge oma raamidest välja hüpata. Siiski.

Kas see on minu otsus?

Võib-olla.

Aga jah.

Emale.