17 aprill 2013

Kuhu sa lähed pikk blond tüdruk või brünett - kuhu sa lähed?

Sõnamänguline reaalsushimuline tüdruk koperdas keset teed, vaatas taha ja vaatas ette, nii nagu inimesed ikka, kes pole kindlad ei tee pikkuses ega ka lühiduses, ei ole kindlad, kas see koht, kus nad lähevad, asub ikka seal, mitte nende selja taga, nagu tihe õel nuga, mis teravdub läbi selgroolülide okkaliselt valusaks muutuma, kuidas sa kõnnid kumeras seljaga, milleks ja kellele see vajalik on, ei tea ju. Kuhu sa kõnnid? Kas keegi sind sellepärast rohkem ihaldab armastab? Kas see on üleüldse vajalik?

Eile käisime kolmekesti Chinatowni vaatamas. Hea oli, kurb oli, mina rääkisin ainult oma tööst, tüütu oli, kogu aeg räägib sõbranna sellest, kuidas ta peaks vanemate juurest ära kolima, minul on tunne, et kui minu kuuekümneaastane papake saaks, koliks ka mind pikema jututa enda juurde elama, et üle vaadata kõik peigmehe kandidaadid ja kindlasti mind kellelegi vähemalt kaela määrida või ka mitte. vanematega koos elamine on mõnes mõttes piin, kuigi ma ei mäleta enam seda aega, mil ma seda tegin. teisalt jällegi vajalik, enne kui ennast täitsa iseseisvaks kuulutada. Sõbranna tunneb ennast piinlikult sellepärast. Ei tea, kas peaks.

Lõppkokkuvõttes on elu ikkagi enda elada ja kui sobib elada inimestega, kes sind siia ilma hirmsasti tahtnud ja oodanud, siis peaks nad seda ju hiljem ka tahtma, kui sa just mingit erilist jama pole kokku keeranud. Ja kui sobib, siis sobib. Raha kokkuhoid on see kahtlemata. Suur raha kokkuhoid. Sellele tuleks vist eraldi tähelepanu osutada.

Aga jah.

*
Filmist. Äge oli. Eriti meeldis mulle peakangelanna Evelyn Mulwray, Faye Dunaway esituses. Ilus oli teine. Niisama ilus, kui Eda Ahi. Naljakas, et mingid kultuurilised fenomenid ronivad ekraanilt otse tänavale, kus koju jalutad. Jalad valutavad jalutamisest ja hing on kinni. Armastada on raske ja ometi nii ilus, et imelik hakkab. Hoolimine on kõige raskem, nendest pärisinimestest hoolimine. Eks ta filmis tule ka kuidagi kummaliselt välja. Ma ei tea isegi, kas selline lugu, nagu see seal on, päriselt võib olla. Inimesed on alati jänus, inimesed on alati hirmus, et see ei toimi. See, milleks on armastus.

Isa, kes armastab oma tütart nii palju, et neil sünnib tütar. Mees, kes tahab pagendada kogu Los Angelose veevarud iseenda veevarudeks, et ainult oleks raha. Milleks midagi sellist? Miks, kui võiks olla täiesti vabalt hea, hooliv inimene, aga ei, peab ikkagi saama endale kõik. Kõige toredam on muidugi Nicholsoni mängitud Gittes, hoolimatu, robustne,jõhker. Tema tööd jälgides, tuli mulle minu töö meelde. Igale poole topi oma nina ja ole lausa nahaalselt nutikas. Ons see lihtne? Jah, peale aastatepikkust rabamist ehk ongi. Nii nagu Gittes libistab ennast olematust turvakontrollist veetehase maaalale taskus härra Tähtsa visiitkaart või imestab, et kuidas ta ei tea ühistest veevarudest hooliva inseneri pärisnaist. Õigemini mina imestan, et kas tõesti vanasti ei teatud kuulsa veeinseneri naist piltide järgi. Tänapäeval vist teab kõike feisbuki ja piltide järgi. Nii et üsna raske on olla kellegi naine, kui on olemas Kroonika, mis väidab vastupidist. Just see teadmatuse koht, mis filmist välja veerub, iga nurga pealt. Me ei saa teada, juba alguses, kes on kes. Kole ja vana kärtspunaste juustega naine on pildil, et oma mehe armuelu kohta küsida. Miks? Kuidas? Kellele see vajalik on?

Võiks ju olla lihtne lahendus, aga ei ole.

Peale vanamehe kompromiteerimist piltidega armuloost temast nelikend aastat noorema tüdrukuga - tekitab Gittes segaduse, mida ei suudagi lõpuni päriselt lahendada. Just selle tema enda sees peituva uudishimu või jõhkrusega kahasse ei jõua ta ka Evelyn Mulvrayni, kes just just just võttis lahti oma kõige valusama saladuse. Selle saladuse, kus tema tütar on ühtlasi ka tema õde.

Mis on kurjus? Mis on kadedus? Mis on iha?

Ja kuidas kõigi nende eelöeldud probleemikestega toime tulla? Saada oma tahtmine ja mitte enam ahnitseda? Vist ahnitsemisest on üsna raske loobuda. Igal juhul midagi selles loos on. Midagi, mis aitab segadusse jääda ja segaduses olla. Lõpp on otsekui otsustamatu komakoht reaalsuse ja võimaluste vahel. Ema, kes kaitseb oma tütart, vanamees, kes on võib-olla maha lastud või maha kukkunud. Vanamees, kes nimetab oma tütart psüühiliste häiretega naiseks, ka siis kui tütar ei taha oma õdetütart tema juurde jätta.

Lapsed?

Järeltulevad. Järeltulijad.

Imelik, et nad on ühel hetkel meile nii tähtsad, et selle nimel võiks isegi tappa, lahkuda omaenda mugavustsoonist, osutuda korraga kellekski teiseks, kui planeeritud.

*

Kommentaare ei ole: