olla kohal
poolikult?
emotsionaalselt mahatambitult katkiselt
tervelt pääseda
lõpuks sain raha ,et osta endale punane küünal
uputuse lugu, naine, kellega ma rääkisin, aga kellest sain kuulda ainult irooniat idealismi üle, mis on nii vaimustav vahel, tegelikult oli tal mure ka, mida ma kuulata ei osanud, kohutav
*
Ja siis tuleb välja, et ma õpin - elu, aja ja maailmaga toime tulema, aru saama, kogu aeg, alates greiderdamisest, lõpetades jutuga, mis ma tegelikult oma sõbrale rääkida tahan, seda on raske teha. Raskem, kui ma arvata oskasin. Mõista, mõista veelgi enam, aga see on omakorda kõige raskem siin maailmas. Kui ta seal teisel pool toru kortsutab kulmu, siis ma mõtlen selle peale, me kõik mõtleme, püüame probleemide ivani jõuda, aga ei jõua.
Mina püüan, aga ei jõua. Elu on üks lõputu liikumine enda poole, enda olemise ja mõistmise poole. Tegemine ja tegutsemine. Julgemine ja julgustamine. Las see kõik olla. Las me kõik olla. Pole vaja karta. Pole vaja pabistada, pole vaja olla üksi, tuleb olla mitmekesi ja liikuda selle suunas, kus on parem. Kui mu sõber ütleb, et tal on mure, siis ma tahaks teda aidata. Mitte otse, ikka kaude, ikka natuke teistmoodi, kui ma olen harjunud teda aitama. Ikka nii, et ma saaks aru, millest see maailm meie ümber koosneb, kuidas seda luua paremini. Mitte istuda kodus ja vinguda, et kõik on kohutav. Ja ometi on kohutav. Ometi on talumatu, ometi on arusaamatu. Ometi on ebaharilikult valus, kui ma ei saa jällegi aru, mida sa mulle öelda tahad. Ma tean, mina peaksin aru saama, mina esindan neljandat võimu. Mina
Ei tohi karta. Mina pean tegutsema. Mina pean julgema, sest vastasel juhul ei julge keegi teine. Ei julge kohe mitte üks raas. Mina. Mina. Mina.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar