Kuulge, aga ma pean jätkama seda inimestetraid, millest ma eile alustasin. Bussis. Ma ju ikka veel aegajalt piidlen inimesi, kui nad mulle mingil täiesti psühholoogilisel-füüsilisel põhjusel meeldivad. Piisab mantlist, suurest sallist, juustest, mis on pähe jäänud, linka-lonka õlakotist ja silmadest, mis vastu piidlevad. Piidlen. Selja taga kaks plikat, kes räägivad sellest, kuidas poiss nagu takjas sappa kinni jäi, aga nüüd näe, petab. Või ei peta? Elu on ikka keeruline. Ja mina piidlen diagonaalis neist üle. Kõrval seersant Kristjan, nii ta ennast ühele taga istuvale tüdrukule tutvustas. ja mina piidlen ikka diagonaalis selle suure salliga blondi noormehe poole. Kui olen uksest välja astunud või astumas itsitavad plikad ja poiss mulle järele. Nendele on ikka mu pilk meelde jäänud. Põhjust otsitakse taga otsekui nõela heinakuhjast. Põhjus jalutas kaks eelmist peatust varem uksest välja oma pisut kortsuse mantliga ja sellise naljaka: missa must tahad pilguga? Eikeskit.
Kurat seda teab, miks mulle meeldib alati märtsis noormehi piidelda. Võimalik, et sellepärast, et üheksa kuu pärast piidleb minust väike ogar lapsuke välja, kui ma olen piisavalt hästi piidelnud. Umbes samasugune otsekohene ja napakas nagu mina, see tähendab Ambur. Aga jah, korraga, siis kui ma veel ei teadnud noormehest enda kõrval, et ta on üheksateist, vaatasin ma plikasid ka, piduplikasid. Sellist linga-longa juttu ajasid nad. Nagu minagi praegu ja plikadele läks mu pilk korda. Mingil iks põhjusel. Noh aga noormehel oli muidugi rohkem mõtet pilku püüda kui minul. No mida ma räägin keskkooli plikadega, seda kuidas ma terve õhtu hea sõbraga abielust ja homodest rääkisin, keda see eriti huvitab. Tegelikult kukub välja, et vahel mind ennast ka mitte, kuigi kui kogu asja üle banaalselt ja reaalselt vaidlema hakata. Alates sellest minu isiklikust arvamisest, et homodel võiks lapsed olla ja pereelu ja muusika. Muusika neil on, lapsed ka, pereelu ma usun pole mitte vähem värvikas, kui minu papal aegajalt. Kuigi seda kõike, mis võiks seda seadustada, noh seda ei ole. Minu meelest võiks see ka olla.
Aga heterod ju ka ei abiellu.
Noh jah, Eestis ei tee nad seda tõesti. Kogu aeg on väljapääs, kuskil virvendamas. Mõttetu. Kui oled ikka koos, siis ole rauaga. Ehk siis täielikult. See koos olemine ilma paberiteta näitab lihtsalt meie talupoeglikku päritolu ja ebakindlust. Mäletate küll, kuidas terveid perekondi võis hea tahtmise korral balti saks lahku lüüa, sest ta tahtis teise balti saksa hundikoera või hobust. Eestlane ei olnud inimene. Eks me jätka samas vaimus. Me ei ole enda meelest kah inimesed. Aegajalt. Vahel täitsa tihti. Mehed minu elus muidugi väidavad, et kui minusugune hullumeelne naine kunagi endale lapsi lubab, siis ikka mehega. No aga kui ma vaatan ristpõiklemisi aknast välja või hoopistükkis bussi selle pisut boheemliku djuudi poole, kes istub seal mulle üsna lähedal, siis ma tunnen, et ma ei saa endale lubada seda.
Mis see on?
Noh teate küll!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar