helistama peab
helistama peab
helistama peab
kirjutama peab
kirjutama peab
kirjutama peab
poisid, saame siis kokku, tee mulle palun kalli, tee seni kalli, kuni ma tunnen, et olen normaalne, et ma ei pea sind aeglaseks ega ennast ka mitte, et ma ei karda, et me ei tule toime, tuleme ikka, kuidagi ikka, sina ja mina, aga kui sina äkki enam
no siis peab ise tulema
ennast ära tappa ma küll ei taha
viimased kolm-neli aastat pole tahtnud
sina oled olnud
sind on olnud
ja see tekitab tunde, et kõik on hästi
isegi siis kui kõik mu lihased ja aju pisikesed käärud löövad drilli
vananaise drilli välja ja karjuvad, et oleks neil ainult mu elus kohta
ei ole kohta
omavalitsus on
kas seegi on
eraldi küsimus
äripäevas räägivad inimesed arvajalikult sellest, kuidas maailm peaks toimima, maailm lihtsalt toimib, uksest väljas, inimestest väljas, kogu aeg, aina toimib, hoolimine algab endast, täna sain üle pika aja tuba koristada, hea oli koristada, maailm toimis, mina toimisin, eile terve päev töö, töö, töö, töö - maailm toimib, maailm toimib, kõige olulisem on see, et maailm toimiks
kirjutama peab
kirjutama peab
kirjutama peab
keha on käimisest kange, hing himu ja rõõmu täis
kus sa oled?
kas sa oledki minu kallis?
minu oma?
ei vist
alati jääb see viimane
see kõige tähtsam ütlemata
ja nüüd
nüüd
ma olen juba neljandat aastat küsimas
et
kas
me
on ju võimalik?
kirjutama peab
helistama peab
rääkima peab
olema peab
kallistama peab
sa ütled, et ei pea
et kui ma tahan
et sina tahad
et kui mina tahan
aga kui ma ei saa aru, mida ma tahan
ja iga kord, kui ma tahan, mõtlen ma
mida ma homme tahan
ja et kas ma homme süüdistan sind selles
et ma täna niimoodi tahtsin
kirjutama peab
kirjutada tahan
helistada tahan
rääkida tahan
kallistada tahan
on ju võimalik?
vaatasin peeglist
olen küll ilus
aga kas sellest alati piisab
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar