Kui Tõnu Õnnepalul ilmus 1993. aastal "Piiririik", lugu veidrast ja tabavast homoseksuaalsusest ja sellest, kuidas inimene on teine, teistsugune, seal kaugel kaugel, isegi mitte Hiinamaal, vaid Prantsusmaal. Pärt Lias kommenteeris, et küll ikka autor tunneb ideaalselt naise hingeelu. Tutkit ta seda hinge elu tundis. Hoopis võõrastust, mis tekib külmkappi avades külma väherasvast piima juues. Võõrastust, et me oleme piiri peal, ei kuulu siia ega sinna. Seda suhtumist võiks nimetada egotsentriliseks, nagu see muide ka on. Mismoodi see homoseksuaalsus on ka?
Päris aus olla ega ma ei tea, sest mulle ei meeldi naised. Mulle ei meeldi isegi mehed mitte. Mulle meeldivad inimesedkõikehaarava tervikuna, kuhu ma ennast sisse sünnitanud olen. Kõikide oma viperuste, koleduste, naljakustega. Naine kaheliitrise hapukurgipurgiga ostmas oma sõbrannaga, kellel on triip triibu pealt samasugune meik, Valdo Panti. See naine ei tundu isegi ilus. See naine tundub niimoodi kõrvalt, seest, juurde astudes, vaatama asudes täiesti teistmoodi, kui need üliilusad mannekeeninimesed. Ta tundubki oma sõbranna kõrval, kas nagu lind või loom, kelle silmade ümber on roheline triip. Loodusest, niisama kaasa antud, et vaadake, meie oleme linnud, meil on siin silmad, ja teie nähke triibutet silmi. Sõbranna meik ei toimi niimoodi, toimib teisiti. Paneb ta särama.
Teistmoodi. Mida ma ma sellest meigiasjandusest järeldan? Et kõigil ei sobi ühtemoodi värvi näkku panna, ilma et see neid veidralt linnutaoliseks, mõnele ehk isegi meeldivaks olendiks muudaks. Kõigi puhul ei mõju see üks ja sama asi ühtemoodi. Miks? Miks see ei peaks toimima ühtemoodi? Sest elu on selline. Me oleme juba algusest peale erinevad, ühele meeldivad poisid, teisele tüdrukud. Ühele meeldivad sinised sukad, teisele konservatiivsed mustad, üks tahab juba kolmeselt rikkaks saada, teine vaatab tähti ja mängib mõnusalt ksülofoni, nii et teised tema ümber mingu metsa. Vahel läheb ta nendega koos metsa, et linde kuulata. Ühel on kirg uute autode järele, teisel on kirg rooside järele, kolmandal vingete luuletuste järele. Neljas võib tundide kaupa näiteks ehituskonstruktsioonidest rääkida ja neid paberile visandada, nii et saab kohe visandatud. Mis me sellest järeldame? Et need, kellele meeldivad luuletused peaks vihkama kõiki neid, kes parasjagu teenivad raha inimeste vabaduse kaitsmisega Afganistanis või Iraagis? Või vastupidi? Vist mitte. Vähemasti mina seda ei järelda. Esiteks pole kaks eelöeldut rühma üks rahvusraamatukogus luuletisi lugev imekaunis noor mees või naine, isegi teadlik, kui see teine pole parasjagu tema armastatu, Afganistanist nii ehedalt, et näe seal see on, mis sellega teha annab, mis juhtub, kui teine hukkub.
Võiks ju olla kõigist teadlik.
Võiks teada, kesse paganama roosikasvataja on, kes vihkab berhardiini minu aias. Võiks ju. Võiks ju. Enamasti see võiks ju jääbki võikski juks. Kellelegi ei lähe korda. Kedagi ei huvita. Miks peaks firmajuhti huvitama, kuidas tema töötajad enda eluga väljaspool firmat toime tulevad? Keda see üldse huvitab, kas see raha, mida inimene saab, toidab teda ära? Mitte kedagi, sest inimesed ei tea mitte essugi teisest. Millest see tuleb? Egotsentrismist? Ei, inimesed lihtsalt ei puutu tavaliselt väga kokku nende teistega, ma usun, et enamus inimesi, kes kirjutavad homofooblikke tekste, ei ole kunagi omanud lesbilist sõbrannat või geipoisist sõpra. Loomulikult on see nende jaoks võõras.
Samas iga kord kui selline teema kuskilt jälle üles tõuseb, tahaks öelda väga lihtsalt: nad on olnud ilmselt niisama kaua kui inimkond, nad on praegu, nad on tulevikus ka. Leppige sellega, ärge kasutage seda pseudoteemat, et lükata vaiba alla teisi olulisi küsimusi. Teisi teisesusi, mida te järjepidevalt unustate uurida, vaadata, näha, tunda. Peale minu esimest artiklit sain tuttavaks poisiga, kes on teedeehitaja. Ta alustas tutvust sellest, et ta ei oleks iialgi kujutanud ette, et see on nii raske, olla müüja, olla poes. Samuti ei kujutanud ta ka ette, et keegi mulle mu raamatpoodniku staatuse eest rohkem raha maksma hakkab. Aga see selleks, oluline oli see, et ta nägi nüüd, et on ka teisi inimesi, kes pole nagu tema. Ja neid teisi on terve Eesti täis. Inimesi, kes ei tee vahet PCl ja Applel. Või mis iganes jabura, kuid spetsialisti meelest hädavajaliku teadmise ma siia kirja ei pane, alates vingeimatest luuletajatest - näiteks Jürgen Rooste ja Kristel Mägedi - lõpetades õlgu kehitava küsimusega strateegilisest juhtimisest. Me ei taju maailma kõikehaaravalt ja ühtemoodi. Jumala eest - miks peakski? Tore on, et on erinevaid inimesi ja erinevaid suhtumisi. Aga ka hirmutav, mis seal salata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar