Ühe hullu tüdruku jutte

Seda, kuidas inimesed pärast minu artikli kirjutamist kahte lehte jaotuvad, teab ilmselt igaüks. Või kui te ei tea, siis saate varsti teada. Osad on need, kes tunnevad kaasa kogu miinimumpalga idiootsusele, teised on need, kes arvavad, et mina olen loll, et ma sellise töökoha peal loodan ära elada ja poole aasta tagant veel endale sukkpüksegi osta tahan ISE.

Käärid ühesõnaga.

Mu kolleeg, kelle pärast ma selle loo kirjutasin, arvab korraga, et kõik need hüved, mis meile on antud - hea seltskond, raamatud, filmid jne - korvavad kõik tema isiklikud ja minu isiklikud hädad. Ma olen iseseisev plika olnud alates aastast 2002, kui mitte et varem. Isa käest tuli raha küsida alati ainult hädasunnil või siis kooli lõpetamisel või olukorras, kus mulle kargas kallale mu rebeneva mantli tõttu koolivend. Natuke solvav oli see, kui ta teavitas, et ma olen kasimatu, hoolimata ilmselgelt ilusast näolapist ja heast figuurist. No kasimatu olen ma tõesti. Mehele ma sellise kvaliteedi tõttu küll saama ei peaks, aga see polegi oluline. Minu mees peab ilmselt midagi muud naises hindama, kui korralikke mantleid ja mõistlikku soengut. Kõiki neid saab igalt poolt - palju suurema rahakotiga endale lubada. Kuid tõesti, kui isegi minusugune vähe tarbiv leiab korraga, et raha on vähe, sest ega need sukkpüksidki meeletuid summasid ei tähenda, siis on ilmselt midagi väga väga valesti.

Äripäevas arutletakse selle üle, et kuidas teha sotsiaalmaks ka töövõtjale nähtavamaks, et meiesugused lollikesed ei mõtleks, et 362,75 eurot netos, ja 438,44 eurot brutos - vaid ikka 587,51 eurot on tegelikult kulutatud minu peale. Mina mõtlen sellisel idealistlikul ja naivistlikul tasandil, et eestlased kas surevad nälga või surevad ületöötamisse. Peale minu palgasaagat käis üks mu endiseid õppejõude mulle rääkimas sellest, et täiskohaga dotsendi töö on tegelikult poolteistkohane. Sellega seoses tuli mulle Taavi Kotka meelde, kes sisuliselt kümme aastat töötas Webmedia OÜ üles ilma ainsagi puhkuseta, kakskend neli seitse telefoni vastuvõtuvalmis, natuke oma lastega, natuke oma naisega, natuke tööga - mitte kunagi täielikult oma peremees - ja siis võttis puhkuse, sest südamehäired tekkisid. Eestis tasub olla väga ilus ja väga loll naine - vähemasti esimesed kümme aastat, teha nägu, et oledki oma mehele alati olemas ja mitte mõista, et selline ületöötamine mitte lihtsalt ei tapa, vaid teeb võimatuks üleüldse majandusliku arengu.

Inimelul võiks olla väärtus. Inimesel võiks olla väärtus. Jaa, paljuski oleneb tema väärtus sellest, kuidas ta ise suudab seda tekitada. Kotka on suutnud, aga vahel oleneb see ka sellest, kui palju suudab ta aktiveerida teisi inimesi enda ümber. Aktiveerida nii, et inimestel oleks süüa, teotahet ja pealehakkamist. Alatoidetud, ületöötanud, ilma ainsa puhkuse lootuseta noored naised, noored mehed, see kõik ei kõla kokku just suurepäraselt, või kuidas? Ja sellistele inimestele pakutakse tööd, loodetakse, et nad suudavad võimalikult hästi müüa mistahes kaupu, kui nad ei suuda isegi iseendale hambaravi lubada rääkimata korra kuus juuksuris käimisest.

Kordan jah, buumi ajal tekitati enamus inimestes tunne, et nad on lõpmata rikkad ja kui neil raha ei ole, siis pank on lõpmata rikas. Mina isiklikult pole oma isa raha eest isegi Soomes või Rootsis käinud. Miks?

Minu vanaemal oli piinlik küsida isalt raha, minul on samuti piinlik. Vanaemal oli piinlik, sest ma kujutan ette, et ta tundis ennast süüdi, sest et ei tahtnud mind lastekodusse ega võõrasse perre anda. Isal oli omaenda pere - minu ema oli mind sünnitanud jumal-teab-ise-mispärast.

Ja piinlik on mul ka, sellepärast et iga tarbimise taga on mugavus, iga mugavuse taga on natuke rohkem raha, kui mul enne oli või praegu on, ja iga natukese rohkem raha taga on vajadus teenida rohkem: mida? süsteeme, kes minu tervisest ega heaolust ei hooli? Ilmselgelt.