Vonneguti lugemine on kummaline. Ikka tuleb sotsiaaltöötaja meelde. Võrdlevalt aus suhtumine kõigesse, mis inimesi ümbritseb. "Jumal teid õnnistagu, mr Rosewater" - minu meelest üks vinge maailmatajumise romaan, millest tahaks kohe pikemalt kirjutada seoses iseendaga, aga noh jah, alustame õige sellest, et kirjutame nii, nagu me lugenud oleme:
"Probleem seisneb selles, kuidas armastada inimesi, kes on kasutud."
(lk 181)
"Seega, kui me ei suuda leida põhjust ja viise, kuidas hinnata inimest seepärast, et nad on lihtsalt inimesed, siis võiksime niisama hästi - ja nagu on korduvalt soovitatud - nad kõrvaldada."
(lk 181)
"Ameeriklasi on pikalt õpetatud vihkama kõiki, kes ei tööta ega suuda töötada, nad vihkavad seepärast isegi iseennast."
(lk 181)
Kasulikkuse ja kasutuse määr on alati pisut keeruline, pisut küsitav, pisut kohal. Kunagi ei ole me täielikult vajalikud ega vajalikult täielikud ja see teebki olemise keeruliseks, mõtlemise keeruliseks. Kunagi ei ole me täielikult armastatud, ega armastusväärselt täielikud. Mis on väärtus? See vist ongi see, mis teeb huminataariast ühe olulisema ja tähtsama lüli - nii ühiskonnas, kui ka ümbruskonnas. Maailm ühendub läbi selle mõtestamise, mitte läbi teede või infotehnoloogia. Jah, teie loete minu blogi ja arvate midagi minu kohta, aga te ilmselt arvaksite ka siis, kui te mind isiklikult tunneksite ja näeksite seda, kuidas ma endaga toime üritan tulla maailmas, mis mind aktsepteerib ja armastab, aga ei lase mul iseseisvuda ega olla, nii nagu ta meil paljudel ei lase olla.
Väike Myy soovitas mul peale ülikooli kohe kuhugi kaugele maale sõita, et saada targaks ja harituks või noh veel targemaks ja haritumaks. Üldiselt jah, seda ma kavatsengi olla, mis siis et esialgu ainult raamatupoes, mis muide ei asugi Londonis, vaid on täitsa eesti oma, eestlase oma.
Tunda ja tunnetada kohta, kuhu sind on loodud, see on minu meelest märksa olulisem, kui see, et ma oleksin elu lõpus teadmistest rikas, mida kellelegi peale lugupeetud kirjandusteadlaste või professorite pole tarvis. Inimestele tahaks korda minna - nendele tavalistele inimestele tänaval, kes ei olegi terve elu lugenud Shakespeare´i ega tea peast ühtki Alliksaare luuletust, vaid armastavad vabal ajal tennist mängida või vanaonuga kalal käia või hoopistükkis kooke teha.
Jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar