Kui sa endale selgeks teed, mida sa tahad, siis on kõik korras. Ausõna.
Aga kui ma ei taha. Pole näiteks kunagi tahtnud.
Olen lihtsalt minna tahtnud, minna, minna, minna,
sinna kus see lõhn tuleb.
Vere või lillede või vana karu või noore ilvese
või häbemata ilusa hirvevasika
või hobuse, lumivalge ja vaba.
Või tankistide järele,
kes aitasid vana naist üle tee,
unustades hetkeks,
et nad on loodud tapmiseks.
Isa, ma ei tea, kes ma olen, sel polegi tähtsust.
Iga päev on nagu seiklus, pidev küsimine selle järele,
kes ma olen ja iga kord tuleb pisut moonutatud vastus,
iga tahtmine on taevariik, iga saamine on põrgu.
Isa, ma ei tahagi endale kodu suure aiaga, mu ema tahtis,
tal oli ka. Siis tulid sina. Nii nagu inimesed ikka tulevad kellegi ellu,
peaaegu juhuslikult. Ja siis tulin mina - kah peaaegu juhuslikult.
Ja siis tal polnud korraga selles maailmas ruumi,
nii nagu ikka pole maailmas ruumi.
Võib-olla poleks tal praegu ka ruumi, oma tuba,
nagu Virginia Woolfil, või oleks tal niisugune oma tuba,
nagu mõnel teisel naisel on, üksik ja kõle.
Aga mida ma tahan? Ma tahan seda, et inimestel oleks hea.
Mina võiks üks nendest inimestest olla, kellel on hea. Lihtsalt HEA.
Ja siis taandub kogu küsimus ikkagi lausele: Mida sa tahad, mu väike, mu tütar?
Sest, mis on see hea?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar