ringisilkav naine - idealistlik loll naiivitar

Ma muutun süstemaatiliselt erudeeritud hulluks naiseks, kui ma oma kodu koristama lõpuks saan. Eile jooksin nii palju ringi, et jalad olid kanged, ja natuke harjumatu oli ka olla kohal ja näha inimesi. Õhtul sai hästi palju uut infi Ankara kohta. Mul on ringireisivad sõbsid.

Äge!

Nõuavad, et ma rohkem palka hakkaks teenima.

Tuleb!

***
Vahel on mul tunne, et me elamegi igavesti Nõukogude liidus, sest ükskõik, mis sa teed või kui palju ka ei püüaks inimesed midagi teha, siis enamasti on kõigil meie tegemistest ükskõik. Ülemustel on ükskõik ja nende ülemuste ülemustel on ükskõik. Alluvatel on ükskõik ja kolleegidel on ükskõik. Raha antakse nagunii vähe või palju teatud inimestele, antakse elamisväärsest kümme korda rohkem, antakse suremisväärselt vähem kui peaks. Sõpradel on ükskõik ja mittesõpradel on ükskõik. Millist kirjanikku Eestis huvitab, kas tema kultuurkapitaliga välja antud raamat on poes ära müüdud või mitte? Ainult kirjastajaid paneb see pead vangutama, et näe - toodang ei lähe. Aga kas neidki?

Igaüks teeb iseendale. Mitte keegi ei tee MEIEle, sest MEID ju ei ole.

Ju siis. Äkki tulebki sellega leppida, et keegi kuskil kuidagi kirjutab mingi asja kokku, siis ostavad-loevad seda tema kolleegid-sõbrad, keda on teatud arv. Ja siis toodetakse või toodeti viimased kakskend aastat hunnik paduintellektuaale, keda ei ole isegi raamatupoodi vaja. Loll olen. Nii arvab muide Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas, Anvar Samost ja paljud teised. Loll olen, et üldse mingisugusele kultuurimaastikule trügin. Kohad on täis. Loll olen, kui usun, et raamatupoes võiks vähemalt elamisväärset palka saada või veel kuskil. Loll olen. Ise olen. Nii on.

Milleks on kultuurivaldkonnale kasulik strateegiline juhtimine?

Katrina Helstein

Mis on igasuguse tegevuse mõte? Elu, inimesed, tegevus ise? Kultuur on minu jaoks koosolemine. Erinevate inimeste koostoimimine kõikidel tasanditel. Alates  koristajast – loova isiksusega, kusjuures isikud võivad kattuda selles osas. Selleks, et koht ja inimesed toimiks, et ühelt poolt kõik eelmainitud ja nende vahele jäävate staatustega inimesed suudaksid end tunda inimestena on vaja julgustavat keskkonda ja samas ka seda, et inimesed tunneks end oma tegevuse eest vastutavatena. Kunst ja kultuur justkui motiveeriks ennast ise. Tegelikult ei tee nad seda mitte. Siingi tuleb mõelda väärtustele, mis meid juhivad. Kui meid juhib teadmine, et kuskil mujal on alati parem, siis me lähemegi kuhugi mujale, kus on parem. Kui aga lasta ennast juhtida teadmisel, et siin, Eesti riigis, on hea, siis tuleb selle nimel tööd teha, et oleks veel parem.

Inimesed on irratsionaalsed, nende otsuseid mõjutab kogu ümbrus. Laenuajal tehti selliseid otsuseid, mida masuajal kindlasti kahetsetakse. Kõige olulisem  on luua koos paremat keskkonda. Ja selleks ei pea koos isegi Eestlased või Venelased olema – vaid inimesed. Kultuur, mis meid omavahel ühendab, peaks olema kättesaadav kõikidele, kes elavad Eestis, isegi siis kui nad ei ole eestikeelsed või on inimestel kas kuulmis- või nägemispuue. See aga eeldab süvenemist kohalikku reaalsusse ja majanduslikult endaga toimetulevaid inimesi. Ja, mis seal salata, ka julgust pidada Eestis olemist tähtsamaks, kui puhkust Kanaaridel või väljasõite Pariisi, mis on ka muide kultuur, turismikultuur.

Turumajanduses on kultuurkapital, mis toetab kirjanikke-kunstnikke, imelik. Seega juba ette kaotatakse ära kunstniku tahe suhestuda endast väljaspool asuvate teemadega. Kirjanik saab olla siis, kui Jürgen Rooste või Hasso Krull või veel keegi on otsustanud, et keegi on kirjanik või luuletaja. Kultuurkapitali märge kannab sellist informatsiooni. Samas, kas kirjanikud tegelikult analüüsivad seda, kui palju jõuatakse inimesteni tänaval, kui palju neile korda minnakse oma kirjutistega. Ma ei tea, kui palju analüüsitakse seda, kuidas müüakse raamatupoodides eesti kirjandust. Esiteks, kui palju, ja teiseks, kuidas. Kui lõpptarbijani jõuab ainult killuke sellest, millest kultuurajakirjandus räägib, siis tuleks küsida kahte küsimust: kas hinnad on kõrged ja lugejatel on aega liiga vähe, et tegelda eesti kultuuriga, või tuleb lihtsalt küsida, et kas see tekst kõnetab ümbritsevaid inimesi piisava teravusega. Eks seda viimast küsi kirjanduskriitikud ka. Ja nii nagu iga ettevõtmisega, nii on enamus kirjandusest ikkagi vajalik selleks, et see päris pärl välja paistaks.

Kõik eelkirjeldatu peaks üksikasjalikult lõppmänguni läbiräägitav olema. Et raamatusoovitust saades poes, oleks letis inimene, kes päriselt ka teab  ilukirjandusest ja teab, et teda on sinna vaja, ja leti ees seisev inimene teab, et see, mis talle soovitatakse, on tõeliselt hea. Ühesõnaga – eesti kultuur peaks toimima niimoodi, et ta kutsub kaugelt maalt inimesi siia, et inimesed tahavad näha mitte ainult Lotte sünnipaika, vaid ka Renate Valmet, Külli Roosnat, Andrus Kivirähka, mitte ainult Arvo Pärti, vaid ka teisi eesti talente. See eeldab pidevat lõpptulemuse ehk kunsti vastuvõtja reaktsiooni analüüsi. Usun, et kultuuriministeerium peaks sellega rohkem tegelema, et kellele me teeme Eestit ja kuidas me seda teeme, sest kultuur ongi see, miks me peaks tahtma olla Eestis ja mitte kuskil mujal. Vähemasti minu puhul isiklikult on see nii.