14 veebruar 2013

Mõtle

Natuke olen vaiksemaks läinud. Närvilisus on aga ikkagi kuidagi sees. Melu. Eile Kehra. Täna Tuulemaa. On üks selline tänav, kus elavad inimesed, sest neil pole lihtsalt mitte ühtki kohta, kus elada, kui sellel tänaval. Selles majas. Kurb? Ma ei tea öelda. Inimesed on vahel ise süüdi oma nahaalsuses ja oskamatuses tööd teha. Riiki ei saa kõiges süüdistada.

Aga vahel on riik ikkagi süüdi, et ta ei hooli. Vahel.

Kummastav on vaadata neid pilte Mao aasta algusest. Väike prints on ka pildi peal ja ohkui väsinud ma olen.

Sõprus. Headus. Kingiidee. Hinge naeratamine vaikivatele inimestele meie ümber. Ma ei tea. Pole kunagi teadnud, et kuidas sellega toime tulla, et olen inimene, et meie oleme inimesed. Tuleb, midagi muud üle ei jää.

Ainult inimene, mitte Ristiemast Haldjas sellelt samalt muinasjuturajalt.


Kommentaare ei ole: