elukutse valikutest

see hommik lõikas vaheda noaga selga haavu. uni teadvustas ennast. mõte vonkles. poisid, nad said sealsamas kokku Ivari ja Enno. Pikkade paindlike ripsmetega, täna oleks nad pilli mänginud, aga nad ei suutnud seda teha .

aeg seisatas nende taga ja ees. seisatas kõverapilguliselt.

mirt oli toonud neile kaks pannkooki, mõlemad ühtjagu mustaks kõrbenud, ega mirdilt eriti palju loota ei saanudki, mirt oli intellektuaalne naine, parasiit, nagu nemadki, mingisuguste toetuste lisasigidik, elupelglik ja võõras - kribades päevade viisi vanas vanaema vannis sealsamas aias lugusid kokku kirjutada, lugusid, mis mitte kunagi ei juhtunud. lugusid, kus ivari ja enno olid peaosalised ja mirt nende kange käskijanna. mirt ei suutnud isegi ennast õigeaegselt voodist välja käskida, ta lebas meeletult kaua ja vaikselt sealsamas, oodates aja seiskumist, aga aeg ei seiskunud ega suikunud. aeg veeres edasi, nagu oleks ta mõni lapik kook mõnest kummalisest muinasjutust.

ikka vaatas mirt endale peeglisse otsa ja ikka leidis ta mõne veidra täiesti ebakohase kortsu kulmude ja põskede sees, mida sa ootad, küsis peegel, ja mirt ei teadnud sellele küsimusele kunagi vastust, ema seisis väga harva toa tagumises otsas, et pärida aru, mida mirt teeb, see polnud ju tegelikult oluline, mida mirt tegi, oluline oli see, et mirt kirjutas, et mirdil oli hobi, midagi huvitas teda, aga mis täpselt, see polnudki oluline

aeg, millal see seiskus, enno ja ivari jaoks. ivari otsustas, et ta enam pilli ei mängi, ivari otsustada pillivaikida, ivari otsustas keevitajaks hakata, sest ta leidis endale tüdruksõbra, kelle kõrval tuli olla enamat, kui boheemlasest pillimängija, enno oli õnnetu, enno oli küll mirti armastanud, aga naiseks ta toda küll ei tahtnud, nüüd kindlasti mitte, kui ta seda paganama pannkooki passis ja tundis, kuidas okse mööda tema sisetorustikku ülespoole ronis

mirt oli tore, kui ta rääkis lugusid tangost ja sinisest vaalast ja ühest ilusast tüdrukust kaugel kaugel kaugel, kellel ei olnud isa ega ema ega armastust ja siis tuli armastus ja õpetas teda süüa tegema, selline punaste juuste ja säravate silmadega, umbes nagu prints Härri, aga palju kombekam, ütles, et aitab, et oskad küll, et ei ole sa siin midagi kõigeviimane, et missis, et sul isa ei ole, sul olen mina, Härri, mitte eriti räpane, mitte eriti prints, lihtsalt mina

enno lootis kogu aeg, et tema on mirdi jaoks härri, aga vist ei olnud ja nüüd, kui enam pilli mängida ei saa, sest mis ta sest pillist ikka üksi või just vastupidi, just peakski seda pilli nüüd mängima, enno oli kurb, pisarad voolasid, kui ta seda pannkooki sõi, ivari oli öelnud aitäh, hästi viisakalt, hästi tummiselt ja korrektselt, võtnud oma kolm asja ja astunud uksest välja

mirt oli kurb, et ivari kooki ei tahtnud

enno oli kurb, et ivari suureks oli kasvanud

aga teha polnud midagi

keevitajaks tuli hakata, et ainult õnnele lähemale olla.

*
täna teen loo ühest reformierakondlasest, kes rääkis lastele miks elektrihind nii kange on, miks palgad madalad, miks ansip tore, miks keevitajaks-juuksuriks hea õppida, miks kõik eestist ära tahavad, miks meie oleme siin, kus me oleme

a vastus on vist seal üleval minu tekstis täitsa olemas