Naine, mõtle oma peaga, viloloog.
Keegi peab ju mõtlema.
Seisan keset tänavat ja tunnen end liikuvana. Jalad, keha, kõik minus kasvab ja kasvatab mind. Ma tean, et ma pole kõigi jaoks arusaadav. Ei oma sõprade ega õppejõudude, rääkimata vanemate jaoks. See polegi oluline. Ma kirjutan. Olen terve elu kirjutanud. Mind on kasvatanud inimene, kes on mind terve elu õpetanud hoolima ja armastama kõike ja kõiki minu ümber. Ma mäletan, kuidas mu vanaema pahandas minuga, kui mina pahandasin meie tänava joodikuga. Ma mäletan, kuidas ta vihastas ennast roheliseks, kui ma ei aidanud klassi kõige ulakamat poissi, kui too palus minult inglise keele vihikuid, kust ta saaks järgi õppida tervet aastat. Praegu elan riigis, kus kõigil on kõigest ükskõik.
Minu küsimus on alati olnud: miks me tahame ära. Miks me ei tule toime selle kohaga, kuhu me sündinud oleme, miks me ei tule toime iseendaga selles riigis. Vastutusega, et oleme selle koha loojad? Miks?
Mu isa jällegi kasvatas mind alati probleemidest rääkima. Ära kuulama vastase ja mõtlema, et mida mina valesti teen või kuidas ma võin asjadest valesti aru saada.
Oleme riigis, kus inimesed ei viitsi oma probleemidest rääkida, ei viitsi hoolida kohast, kuhu nad sündinud on. Ei viitsi mõelda, et nad on selle loojad.
Ajagem oma seljad sirgu! Nõudkem elamisväärsemat elu! Teie kõik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar