Ropult naljakas on olla tahan-olla-suur-luuletaja staatuses. Istuda Kukus koos Marko Mägiga ja rääkida lugupeetud härra raamatupoodi müüjaks kandideerimisest. Olla piiratud mehhatroonika tudengist, kes tahab minu lugu teada. Udusulgedes habe otsekui põske kleebitud. Minu üsna ebakompetentne ja kogu vestlust täielikult segav küsimus, et miks ta arvab, et ma kavatsen siin endast PowerPoint esitlust teha, et nagu tõesti, kas ma olen seda nägu, ajas ta lõpuks minema.
Mina olen Luulu ja tema on Miimi. Hedda loomulikult. Ja ta meeldib mulle iga kord aina rohkem. Tema ongi see Poetesside tugev seljatagune ja ise ka poetess. Võib-olla on ta isegi selgroog ja klatšimüüri alusepanija. Müür on aga kõrge ja ilus. Ja mina - nagu ma praegu üha sügavamalt ja valusamalt ja nälgivamalt aru saan, olen kahtlemata parajalt müürist sissevõetud.
Nii palju kasulikku informatsiooni ühe õhtu jooksul, et nagu Peeter Küntsler, Marko Mägi, mingisugune Raag, järjepidev jura, et ma olen ilus, mis ilmselt tuli sellepärast suust välja, et kõik noored ja ilusad meie ümber olid ennast piisavalt purju joonud. Ja siis see lugupeetud Drink baar, kus me kohtusime Adam Culleniga. Eesti keelest inglise keelde tõlkijaga. Väga tore poiss, ei saa mitte salata. Miimi ajas Adami sassi kellegi teisega Adami kõrval ja kukkus kõva häälega Mati Undist ja tolle keerulisest eesti keelest rääkima. Kukkus on vist tõepoolest kõige paremini välja kukkund sõna. Mees tema kõrval ajas silmad pärani, olles üha enam ja enam segaduses, pöördudes kogu segaduse raames Miimi poole. Ja mina näitasin tema kõrval istuva tegelenski poole, kes oli vaikne ja mis seal salata - ilus. Oligi Adam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar