16 jaanuar 2013

Kultuur kui koosolemise kunst

Tundub, et mu üldiselt armastatud kodu on üsna mittekülmakindel. Keha on nagu verd ja vilet täis topitud madrats. Iga kord kui paremale või vasemale pöörata, hakkab sees keerama. Valu jõuab jugadena mööda selga kõrri ja kõrist voolab kollast vedelikku, mis on maomahl segatud veel millegagi, millel on kindlasti nimi, aga üldiselt on tegu külmetatud munasarjade ja seljaga.

Härra Lang ja tema trikid ja imenipid seoses eee raamatutega - ajab mind ühteaegu marru kui ka mõtlema. Paljud meist suudavad endale lahti mõtestada olukorda, kus inimesed ei saa endale lubada omaenda kodu, see buumi ajal endale lubatud, pangalaenuga soetatud asi, millest pidid loobuma 4000 inimest. Õnn pöördus. Vonneguti lugemine tekitab tahtmise veel kõvemini oksendada, kui valuaistingutega alakehas, viimased paisuvad, aga ka lõpevad iga kord, kui ma olen olnud piisavalt mõistlik, et mitte valutada. Või lihtsalt lõpeb see esialgne naiseks olemise viirus, mis iga kuu läbi tuleb teha.

Tsükkel, kus pea, silmad ja keha näevad igal pool mõrvareid ja julmureid. Ülemus arvas kah heaks seda mulle meelde tuletada enne kui mind letti lasi, et klientidele ära näita välja, et nad võivad sinuga nõmedad olla. Ega ei näitagi, iseendalegi ei näita.

Mäletan siiamaani, kuidas mu kaaskassapidaja oli lõunaks kõrvalasuvasse Rimisse süüa ostma läinud ja tema ees müksles noor kodanik, ülbust ja uhkust täis. Kui minu kolleeg teavitas noorhärrat, kes oli muide temast ette trüginud, et ta oli siin enne ja tal on vaja lõunat osta, sest tema lõunaaeg kestab kõigest pool tundi, siis vastas see peale poiss üsna julmalt: "Ise pole koolis käinud, järelikult võid oma kehva lõunat kah süüa, nii kehvalt kui kukub."

No, kukkus nagu kukkus. Mu töökaaslane avastati kolm-neli aastat hiljem raha varastamas. Poiss tungleb ilmselt siiamaani kuskil Tallinna ülikooli magistratuuris või juba doktorantuuris ja ülbitseb edasi klienditeenindajatega, kes on nii mõttetud.

Langi käest tahaks lihtsalt küsida, et kui tema plaan tööle läheb ja enamus inimesi maal, kus on nagunii väikesed palgad, ei jõua osta endale e-lugerit, siis mis saab olema üleüldine koosolemise tase. Kultuur on oskus jagada ruumi, huvi ja iseennast kogukonnaga. Kultuur on juba see, kui sa saad aru, et teisel on valus ja oskad vastavalt tema valule reageerida, mitte soola peale puistata. See on kultuur.

Mitte ainult eesti keel ja kirjandus, mitte ainult poliitika, mitte ainult tehnoloogia, vaid see, kui valitsevad jõud saavad aru, et riik, eriti Eesti riik, on varsti inimestest tühi, sest mitte keegi ei hoolitse koosolemise ega koos töötamise eest.

Hoolitsetakse ainult selle eest, et suurettevõtetel oleks kust, mida ja keda endale alluvusse võtta. See on jõhker. Sellest ei tule muud head kui võõrandumine. Kui esialgu oli kaks eestit, siis korraga saab neid olema väga palju ja kõik nad hakkavad toimima ühe eesti vastu. Selle Eesti vastu, mis on senimaani müünud meid vähepalgalisteks orjadeks.





Kommentaare ei ole: