08 jaanuar 2013

kui palju on piisavalt palju, kui hirmus on hirmus surm tegelikult

Tegelikult on see mu pea päriselt ka ära vallutanud: kuidas teha nii, et inimestel oleks hea? Parem? Minul endal? No kuulge, minul on tegelikult ikka päris hea. Mul on sõbrad, natuke süüa, arvuti, voodi, millel ma ennast surnuks ja elusaks magan, head raamatud ja mingi veider tunne, et ma tahaks teada, kuidas oleks parem. Mitte ainult minu jaoks. Mitte ainult Katrinale hea, vaid teistele ka, kes seda Katrinat ümbritsevad.

Eile käisin sõbrannal külas. Kukkusin rääkima oma palgast. Noh, kellel meist ei oleks koleväike palk. Kohati on tunne, et me elamegi sellises üleüldises pimeduses. Mis on hea? Mis on halb? Kuidas teha nii, et teisel oleks enam ja mul ka? Kuidas koos rõõmustada ja koos tunda kurbust? Ja just neid päris ehedaid emotsioone, mitte võltsmänge  ja võltsaplausi. Lugesingi siis oma medõest sõbranna romaanihakatise läbi. Oli raamat. Ilus raamat. Mina hakkasin arvutama. Jah, oli mida arvutada ka. Peategelane Saree nimelt armastab kohvi juua neli korda päevas, kaheeurost. Loksub aga oma arvuti taha ja joob. Teatavasti töötavad nad viis päeva nädalas. Järelikult läheb kogu ta raha kohvi joomisele - 40 eurot nädalas. Noh minu söögiraha läheb kohvijoomisele.

Naljakas on see, kuidas mingi probleem õhku paisatuna peksab teised probleemid laiali. Surm pole minu jaoks kunagi probleem olnud. Vanaonu, minu vanaema vend, suri üsna rõvedalt sealsamas diivanil, kus mina hiljem magasin end oimetuks. Ta oli elanud üsna kummalist elu - esialgu mingi naisega, kes ta pikalt saatis, siis teise naisega, kes sõi vanaonu ja vanaema ema tolle kodust välja ja ei lubanud venna juurde elama tulla, sest mis sa kahe perenaisega ikka teed. Vanaonu teine naine jättis onu maha ka mingi aja pärast, nii et onu siis leidis minu vanaema diivani, millel surra. Ja minu ja minu sureva ema teises toas.

Elu on võrratu, eks ole. Lõpuks jõuavad kõik Rooma või Nadežda juurde, sest too on ju lootus, see viimane õlekõrs ei kuhugi, ei kuskilt. Lõpuks jõuavad kõik surema. Meie juurde. Meie väiksesse võimsasse koju, kus vanaema oskuslikult rabarberilehtedest suppi tegi. Oma kodus ei surnud ta õnneks mitte. See oleks olnud minulegi liiga ränk, kes ma võtan surma, kui osa olemisest.

Kedagi peab sööma - kana. Tapetud kana. Minu vanaema tapetud kana.

Ja miks on tapetud kana elu vähem väärt, kui minu elu või minu vanaema elu või minu vanaonu elu või minu ema elu? Lihtsalt sellepärast, et meie mõtestame terve elu oma elu lahti, oleme me justkui paremad surnud loomadest? Võimalik.

Surm ei ole probleem. Surm on toimetulek sellega, et kedagi ei ole. Ja sellega ei saagi toime tulla. See on väljapääsmatu ja valus. Aga see on. Selles ei ole mingitki kahtlust.


Kommentaare ei ole: