Ma püüan seda jälle sõnadesse panna. Seda, kuidas ma sinuga olla tahan. Ei kuku välja, sisse kukub. Nii hea on lihtsalt. Rääkimata. Teades, et sa oled. Sa ei taha ju nii kiiresti suureks kasvada. Su vanaema ütleb, et reisimiseks peab raha olema. Ma tean, et sa mõtled teisiti. Sul peab reisimiseks õppelaen olema. Ja vahel, kui ma seda su mõtet kuulen, sa ei ütle ju seda välja, vaid ma kuulen seda, kui ma su pead paitan või hommikul selmet sind päriselt üles äratada sinu kõrvale heidan ja lakke vaatan, siis ma tean, et ükski asi siin maailmas pole antud niisama. Sind pole ka mulle niisama antud, aga ma võin sinuga halvasti käituda, sest sinuga on see lihtne. Sina usud õppelaenu. Mina sinusse. Tobe on uskuda sinusse. Tobe. Tobe. Tobe. Nagu oleksingi pank. Aga ma ei ole. Ma olen lihtsalt kaks jalga maa peal tüdruk. Sul on neid vist rohkem kui mina. Ma ei julge pärida kui palju ja milleks. See tundub liiga isiklik küsimus. Ma ei tea, kui isiklik mina sulle tegelikult olen või kui oma.
Ja see hirmutab.
Natuke.
Jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar