03 november 2012

* ikka veel teel

silmad salgavad vahel maha selle vaikiva vapustuse. javier bardem, daniel graig, judy dench - kõigil on oma maagiline lõhn küljes.

küünik ütleb, et peaksin mehi pidama hakkama, päris isiklikke haaremi mehi. ei ole võimalik. mu tujudes lahustuks nad ebanormaalselt õnnetuteks. ühte tahaks. ühte aga kindlat, sellist, kelle ees ma i teeskle ja kelle sees ma ei eksle ja kes ei pane mind istuma maha ja ootama, millal ma normaalseks osutun, vaid kelle kõrval olengi ma minaise hirmuta, et teen ennast lolliks, igavaks, tobedaks jne. või just hirmuga, mis väljendub selles, et ma saan vaikselt ja vahedalt ennast uuesti riietama, uuesti naeratama, uuesti olema. Peab saama. Saab saama. Nii lihtsalt on.

Ahjaa Lauriito on poognas tagasi! Mõni minu võitlusrinne on paremaks läinud, oskused ka ehk. Suudaks ma nüüd kõige väiksema ja kõige suurema luulekogu kokku kribama panna, Pildilooja kõikide kõige toredamate ja ilusamate inimestega kokku viia, kes kirjanduses. Temagi peaks välja andma kogu, välja andma enda. Seda tema hoolivust, mis minusse kinni köeb, mis minuks saab, mis minus rõõmu välja kutsub. Sellise täiusliku. Ahastamaajavalt ilusa. Ma tahaks, et inimesed julgeks olla. Tahaks olla kirjanikud. Et nad tahaks seda maailma - eestikeelset nii vabaks kirjutada, et mitte ükski Ansip, Savisaar ega keegi teine ei saaks ega julgeks seda juhtida.

Jah, mina tahaks olla see, kes ehitab linna. Ilusaima kõigist. Väikeste Printside, Suitsetavate Poeetide, Kulmukortsutavate Professorite, Võimsate Naiste, Ilusate Naiste, Heade Naiste, Pildiloojate, Kõige Suuremate ja Kõige Väiksemate, Kuningannade, Narride, Kuningate auks. Oh neid on ju nii palju, neid võimatult ilusaid inimesi, Küünikuid, Rõõmu Pilduvaid kodanikke, Väge täis Filosoofe, Kauneid Raamatumüüjaid.

jah

ma tahaks, et see maailm oleks täiuslik.

niisama täiuslik, kui on Skyfall, enne James Bondi vanemate traagilist hukku.

Kommentaare ei ole: