Hommikud, mis ei saagi otsa. Leban voodis, et tõusta, pesta nõud, vaadata oma vanemat venda. Natuke suur on ta. Palju suurem kui mina. Tema naine on tööl, tütar lasteaias, poeg koolis, mina olen jäänud. Ja telefon, millele ta järjepidevalt vastab, on ka jäänud. Mõtlen, et kuidas ma sulle helistan. Käsi ei tõuse toru tõstma kõrva äärde. Hing keerab end kinni ja avatuks korraga. Sõbrad. Neid on nii palju. Mõni kirjutab. Mina vastan. Vastan vahel iseendale ka valesti, et tahtsin täna ka olla, aga ei olnud. Tegin Tamulale järjekordse tiiru. Külm oli lõpuks. Käed olid kõndimisest punased ja beež palitu tõmbas enda külmana üll. Üllatust ei tulnud, tuli ainult mingi ebamaine rahu. Selline, mida koged, kui kõnnid, teades, et kõnnil pole muud eesmärki kui olla kõnd sinnasamma, sellesse esimesse kohta, kust sa hommikul lahkusid. Vanasti oli see põgenemine, nüüd on see saanud stressirohuks. Nii palju oled harjunud endast eemale minema ja hingama õhku, mis sest et külma ja lootma, et homme äkki on kõik korras. Inimesi sa ei karda. Ennast ka mitte, aga ometi midagi kardad. Ja see tekitabki taktitundelise ärevuse, mida ikka alla surud.
Albert Gulgi pilte käisin vaatamas. Oli kah. Mõni tahtis endale tema joonistustest tapeeti koju. Oligi niimoodi raamatusse kirjutanud, et tahab tapeeti. Minu jaoks olid need pildid natuke nagu lubatud elektrilise muusika pintslilöögid. Kummaline ja tore oli vaadata. Natuke nagu Diego Rievera või kuidagi. Luuleõhtu pärast pabistan. Pabistan kohe palju. Aga pole hullu. Mis seal ikka. Teeme hullu. Kui pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar