poetry
sis saate frosti, whitmani ja dickinsoni
jaa
kui visata ennast ära
sis saate
palju inimesi
kes teid tagasi tahavad
aga vahel on vaja
*
naljakas on see, kuidas maailma vihmad
ei tundu üldse maailma vihmad
ja oavars on see, midapidi see poiss taevasse läks
ja vist jäi, selles muinasloos
kui kingad on katki
aga uusi osta ei julge ei taha
ei olegi raha
siis ei loksu see aeg ega vihm
kusagil ninas
ninast väljas hoopis
nagu poiss
kes jõudis taeva
aga alla
enam vist mitte?
*
vahel on mul kaa tunne
et peaks kloostrisse minema
lõikama maha juuksed
ja vahelduseks ka tissid
nii - võib-olla emaka välja
et sis linoleum ja šveits
või sis šveitsi juust
oleks kõik piisavalt
neutraalsed, et olla
mittemidagitegevad
(üks mu sõbranna armastab nimetada
mehi juustudeks, ütleb
et mõni hallitab, teine on pehme seest
pealt kõva, kolmas on lihtsalt
juust)
aga sõnad ja lood
tulevad nagunii
nad lendavad suurte
härma läind silmadega
kloostriaknast sisse
ja neil korraga on savi
et mina olen pime ja inetu
ja ei raseeri jalgu
neid huvitab rohkem mu naeratus
ja mõni mu krampi läind sõna
*
vahel ma tahaks
et inimesed oleks
mittepuhtad molluskid
mustades sõjakraavides
igal ühel sõduripaun
ja sõbra silm seljas
rinnataskus pruudi pilt
ja mingi võimas lootus
et homme on parem
meie oleme harjunud
pidama koeri
pidama puhtust
pidama meest
naist, last, head sõpra
aga mitte iseenda rahu
*
alati jääb miski kuidagi alles
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar