tead
kõik jamad
(ja tegelikult ka lood)
algavad sellest, kui keegi ei saa aru
ja sellega saab haiget
noh ei saa aru, kuidas olema peab
(ma ikka veel loiult, tihedalt, kindlalt usun, et inimesed saavad teistele haiget teha ainult siis, kui nad on nii segaduses, et nad ei saa aru, ma usun inimese headusse, ma usun sellesse, et elus toimib kõik läbi armastuse, aga vahel, vahel me unustame oma kohustuse
sest eelkõige on see kohustus
armastada, seda välja näidata ja vahel, vahel me ootame, et teised meid armastaks, kohutavalt, plaaniliselt, hukatuslikult palju, ja kui nad täpselt nii armastavadki, siis olemegi katki, ja hea ei ole olla, armastus, nagu headuski, on mõnes mõttes tühjad mõisted, tühjad valud, tühjad sõnad, täiesti täiesti tühjad, enne kui neid ära ei täida lugudega, näidetega, hoolimine on midagi täpselt sarnast, ma tean, millest ma räägin, vahel räägin ma ometi endast mööda, endasse, endaks)
kuidas sis peab, küsid sa, ah jäta küsimata, anna endast lihtsalt parim, püüa minust aru saada, ka siis, kui ma järgmisel hetkel ei kuula sind, ei lobise innukalt ei kirjanduse ega armastuse ega jumal-teab-mille-kohta, sest ma olen omaenda häälest ja sõnadest väsinud, aga nagu näha, sina ei ole
veel
sest sa ei palu mind istuda rahulikult nurgas ja oodata, oodata, oodata selle näituse avamise, vabatahtliku töö või jumalteabveel kellega
ma ei saa, sa tead külll
veel
aga ühel hetkel hakkab see sind tüütama
ühel hetkel haarad sa endal peast kinni ja hakkad karjuma
et mis inimesega
ja mina hakkan sulle vastu karjuma
et mis inimesega
ja sis ongi kogu romaan
või moos
nagu vanasti öeldi
aga võib-olla
võib-olla me talume selle ära
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar