hra Ludwigi elatusrahade eest Wagnerile
Lossi lugu on väärt raamatuid. Hra Ludwig, nagu näete, minu meelest imekspandavalt kaunis noorsand, kellele küll enamasti meeldisid teised noorsandid ja mitte plikanartsud. Kogu tema sisemus kees selle mõttega mängides, kirjutas hunnikus päevikuid kah samal teemal, et kas ta armastab seda meest või mitte. Õnneks on kõik päevikud kadunud ja loodetavasti keegi teda lihtsalt heast peast homoks ei sõimand, abielus oli ta ikka, kuigi lastetult. Selline überkunstiinimene oli, kellega tookordsel Baierimaal kuningana miskit mõistlikku teha polnud - ise sai ka sellest aru suurepäraselt, seega tegeles järjepidevalt kultuuraga ja selle suure maja ehitas ta oma isikliku elatusraha eest, ei kasutandki Baieri riigikassat ära ja ohneedkohalikud poliitikud said pahaseks ja kadedaks ja tunnistasid hra Ludwigi ühel kenal päeval teovõimetuks ja ebanormaalseks, sest ta ei laristanud kohalike inimeste makse suurte losside ehitamise pääle, nii kõva mees oli. Noh, aga need lossid oli ta ikkagi ehitanud endale ja oma kunstnikest-muusikutest-heliloojatest sõpradele, Richard Wagner sai siit oma esimesed Niebelungide laksud kätte. Fantaasia lendas heeihooop ja lendas ja lendas ja lendas.
Aga peale teovõimetuks tunnistamist avastati hra Ludwig uputatult keset jõge oma ihuarstiga hulpimas. Oli see enesetapp? Mõrv? Siiani pole teada. Ometi - on selles mehes midagi ilusat.
1 kommentaar:
Rõve historitsistlik-romantiline kitš, aga oma mastaapsuses sellisena siiski võluv ja vääriks ka minu arvates külastamist.
Postita kommentaar